karin addis snapshots

Sunday, 15 March 2015

teel



Seekord ei juhtu Etioopia esimesel kiirteel autoga midagi. Kui eelmisel korral 50 km kaugusel Debre Zeitis käisime, läks siduriketas katki. Oleme nüüd juba 60 km kaugusel Adama linnas, mida tuntakse ka Nazarethi nime all, ja linnamaastur peab vastu. Korraks unustad, et oled Etioopias, sest kiirtee on kui välismaal. Üks vististi hull prantslane on Adamasse ehitanud üksiku lossihotelli La Residence, mille leiame ilma interneti ja kaardita, sest see kõrgub valge ja kõrgena üle oru. Prantslane kavatseb orgu ehitada botaanikaaia, mis on juba brošüüriski kirjas. Klopin kardinatest tolmu õue ja vaatan, kuidas väikesed mustad kohalikud all orus aeglaselt valle ehitavad. Reklaamis on juba kirjas ka tulevane spa, bassein ja mitu restorani. Tulles Addisest 2100 m kõrguselt, on 1300 m kõrgusel Adamas palavam ja sääserohkem. Vaatamata isetehtud sääsevõrgule püüame postvoodi võrkude vahelt paarkümmend täissöönud sääske.  Prantslane rahustab, et malaariat ei ole kohalik vana saksa arst hiljuti diagnoosinud. Kõik on natuke pooleli ja krohvine, kuid suure potentsiaaliga. Kõrvaltoa suursaadiku ihukaitsja loivab mööda koridori sama aeglaselt kui kohalikud ehitajad. 

Sunday, 25 January 2015

vaesus


Etioopia on vaesuselt teine riik maailmas. Kuna algpositsioon on nii madal, siis 10 aastaga 2000-2011 on suudetud vaesust vähendada kolmandiku võrra eelkõige tänu põllumajanduse kasvule, investeeringutele baasteenustesse  ja pidevale majanduskasvule. Kõrged toiduhinnad, hea ilm ja väetiste suurem kasutamine tähendab vaestele põlluharijatele suuremat sissetulekut. Kahjuks struktuurseid muutusi nagu majanduse ümberorienteerimine eriti läbi viidud ei ole. 94 miljoni inimesega Etioopias elab umbes 30 mln ehk 31% elanikkonnast alla absoluutse vaesuse piiri, milleks on $1.25 PPP päevas. Samas on Etioopia üks maailma võrdseimaid riike, sest 87% inimestest on multidimensionaalse vaesuse indeksi kohaselt võrdselt vaesed. Pildil minu kodutänav Timkati ehk epifaania paraadi ajal 19. jaanuaril 2015. 

Sunday, 18 January 2015

nädalavahetusehommikud


Söögilaual lõhnavad juba mitmendat päeva kõige ilusamad roosad ja valged sünnipäevaroosid.  Miisu istub majesteetlikult vaasi kõrval ja vaatab aknast õue, kus kõrvalmaja kassid mu peenarde vahel räuskavad. Merle on lõunapoolt Soddost linna tsivilisatsiooni puhkama tulnud ja valmistab meile lillkapsast juustuga ja kotlette, sööme silmad kinni, nii hea on. Laupäevahommikul aias valgetel toolidel päevitamine on mu lemmikhetk Addises -- puudes sabistavad eksootilised linnud, päike kütab poole tunniga naha palavaks, armsam loeb uudiseid ja Mimosad soojendavad meet kõrge müüri taga laiutava koleduse ja kisa vastu. Kuku raadio Välismääraja ütleb välja minu mõtte, et Lääne-Euroopal on postkolonialistlik pohmakas, mis takistab neil migratsioonga kaasnevaid probleeme kritiseerida -- lisan mõttes juurde, et selleks ongi Euroopa välispoliitikasse vaja rohkem endiste okupeeritud riikide diplomaate, kellel ei ole süütunnet eelnevate sajandite pärast. Aga tööpäev on veel kaugel, praegu päevitame jaanuaris ja sööme gluteenivabasid pannkooke Kanada vahtrasiirupiga. 

Friday, 2 January 2015

miks on Eestis hea elada

Telefonil on levi ja kui su Eesti sim-kaart on kuskil Aafrikas ära kadunud, siis saab pühade eelõhtul kuue minutiga uue. Passipilti ei peagi viima ja su andmed on arvutis olemas. 

Kuigi Tallinn ja Addis Abeba võiksid olla sõpruslinnad, sest mõlema korraldus on nii nagu ametnikele mugavam, mitte nii nagu inimestele vaja, on Tallinnas ilu ja disaini. Jõulutuledes kingitusepakkidega puud toovad lausa pisarad silma. Kui lumi langeb vanalinnale, tundub, et sa elad muinasjutus. 

Poes on asju saada. On kohvipiima, mille pakk ümber ei lähe; on musta leiba, isegi sellist, kuhu nisujahu pandud ei ole. On singirulle, kalamarja, hapukoort ja jäätist. Sa tahad poes nutta nagu oleksid välismaale saanud. On rohkem kui ühte sorti juustu, on isegi haisvat juustu Pinot Noiri kõrvale. On Pinot Noiri. Müüakse patju ja prügikotte. On olemas riidepoed! 

Su sõbrad armastavad sind, nad joovad sinuga hõõgveini ja söövad linna tipprestoranis pearoaks praesaia kohupiimaga. Neid huvitab, kuidas sul läheb. Sa kutsud nad enda pulma. 

Su ema teeb sülti mädarõikaga.  

Sa broneerid lapsele meili teel sünnipäevapeo ja saad kaardiga maksta.  Igal pool saab kaardiga maksta! 

Sa lubad endale, et sa ei ela enam kunagi üheski riigis, kus ei ole merd. Sa tahaksid kõige rohkem maailmas elada Tallinnas, kui välisministeerium maksaks rohkem kui 900 eurot palka. 

Friday, 5 December 2014

Isse Konate võidab Burkina Fasot



Olin eile unustanud kontorist Aafrika Liitu kohtuistungile sõitmiseks auto tellida, nii et jalutame hommikul Iirimaalt pärit noorkolleegi Julietiga poolteist kilometrit kõrgetel kontsadel üle tänavaaukude ja mööda kerjustest. Smuugeldame end Julieti õhutusel sisse oma töötajate väravast, valvur väga palju vastu ei hakkagi, kuigi oleks pidanud meid veel kaugemale külaliste väravasse suunama.   Juliet teab rääkida, et Prantsusmaalt pärit sõjaväeatašee Jacque saab alati sellest lähemast väravast sisse, küllap tal on “selline hoiak”. “Küllap sellepärast, et ta on mees, siin maskuliinses ühiskonnas,” mõtlen valjult ja olen uhke, et olen Euroopast, kus parem on see, kes suudab võrdselt kohelda, mitte see, kes suudab end tutvuste abil sisse rääkida. Kohus laseb meil 2,5 tundi oodata. Saal on täis Addis Abeba ülikooli tudengeid, kes õpivad ära, et ajast mitte kinnipidamine on lubatud ja teevad oma tulevastel istungitel sama. Aga ootamine on seda väärt. Aafrika Inimõiguste Kohus teeb märgilise tähtsusega otsuse Isse Konate asjas Burkina Faso vastu väljendusvabaduse kohta. Isse Konate on Burkina Faso ajakirjanik, kes mõisteti 2012. a-l valitsuskriitiliste artiklite eest aastaks vangi, istus oma aasta ära, kaebas Burkina kohtusse, nõudis saamata jäänud töötasu ja hüvitist ning Burkina seaduse muutimist. Täna kohtus ta võidab. Ta on alguses kohmetu, aga kui saksa naine Maike hüüab “Be happy, you just won”, siis usun, et näen Isse mustadel põskedel pisarat. Tunni jookusul saab Isse Burkinas esileheuudiseks. Fotol on Isse paremal oma advokaadi Nani Janseniga keskel vahetult pärast otsuse väljakuulutamist intervjuud andmas. 

Sunday, 23 November 2014

kartulisalat


Annika võtab ette kartulisalati tegemise — nii kui ta seda mainib, tunnen möödapääsmatut vajadust kartulisalati, piimakohvi ja musta leiva järele. Nagu ema tegi, kui me koolis käisime. Sibula, kartuli ja porgandi saab nurga pealt tänavalt, porgandit on veel natuke ka peenras. Importõuna 1 euro tükk ja pehme värske kurgi ostame evangelistide kiriku vastast Novise supermarketist, kust lootsime ka Mortadellat saada, aga seda ei ole juba mitu nädalat. Hapukoore asemel läheb kasutusse kohalik hapu jogurt, mädarõigast ja hapukurgivett ei olegi. Suhkrut veel natuke on toosis, seda saab viimased paar nädalat ainult leti alt autojuhi kaudu, kes tunneb putkamüüjat paar tänavavahet alla haisva jõe suunas. Terve roheline kauss täis päris kartulisalatit — miks ma enne selle peale ei ole tulnud. Must leib saabub järgmisel päeval ühe Eesti reisisaatjaga. Itaalia kolleegid tellivad kodust toitu Euroopast külmutatuna ja lasevad kokkadel retseptide järgi valmistada. Pühapäeva hommikul panen ise juuretise rukkijahust käima, siin riigis ei ole vaja otsida sooja radiaatoripealset, panen kausi lihtsalt aeda lauale, kus päike seda poputab. Tuvid kudrutavad räästa all ja hauvad oma mune.

Saturday, 1 November 2014

kevad


Pärast 3-kuulist vihmaperioodi on Addisesse saabunud taas suvi. Oktoobris puhub tuul, öeldakse; novembris tuleb päike, öeldakse. Kaks tuvi on teinud pesa maja seina peale, räästa alla nurka, toovad oksakesi kokku juba nädal aega. Siin aias oli omal ajal tuvimaja 200 tuviga. Siin villas elas omal ajal jõukas perekond, pereisa oli transpordiministeeriumi ametnik, pereema raamatupidamisfirmas audiitor. Neil oli viis last, kolm poega ja kaks tütart. Peale tuvide olid häärberis kaks kassi ja kaheksa koera. Mees küll tahtis, et naine oleks lastega kodus, aga naine ütles, et tal peab oma sissetulek ja väärikus olema. Olid 80ndad kommunistlikus Etioopias. Nad sõitsid nädalavahetuseti linnast välja, tavaliselt Langano järve äärde või Awassasse. Teenijatemajas elas kaks mamitat, kes hoolitsesid laste, toidu ja koristamise eest. “Ma ei olnud oma lastega, ma olin oma mehega,” ütleb Madam Aberash täna mu aias karkaded juues.  Laupäevahommikune päike soojendab aeda, kass mõnuleb mu kõrval muru peal. See oli õnnelik maja. 

Saturday, 13 September 2014

lalibela


Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud nagu sellelt Lalibela terrassilt avaneb. Otse meie silmade ees liuglevad hääletult kotkad, rinnatise tagant langeb kalju sügavikku ja meie ees laiub roheline org, mille põhjas üksikud majad. Horisondilt kurude vahelt siugleb siiapoole teejoon, mis lähemale jõudes hakkab mööda mäekülge üles ronima, tõuseb siis paremal kuru otsa ja jookseb otse harjal Lalibela linna. Paar korda päevas näeme mõnd bussi või autot alla või üles popsutamas. Põllud on allamäge piiratud kalasoomuseid meenutavate kividest laotud ääristustesega, mis juhivad vihmavee soovitud kohta. Kõrgemal harja juures muutub kalle järsemaks ja mäesein kivisemaks. Kuskilt kivide vahelt saavad alguse kümned ojad, mis on kalju sisse sängid uuristanud, kuid vaatamata vihmahooajale on sängid tühjad. Aeg-ajalt on kuulda sügavikku langevate kivide veeremise klobinat, mis orus kaja tekitavad. Hotelli tagant läheb kivine rada mööda mäeharja künkataguse küla poole. Külalapsed õnneks ei oska veel mani-mani karjuda, kuigi kahtlustan, et oma keeles küsivad nad mult raha ikkagi.

Sunday, 3 August 2014

diivani ostmine



Kui kurdan, et tahan oma koleda ELi diivani välja vahetada, ütleb Soome kolleeg, et põhjamaalased tellivad mööbli Sinilt. Sini on Soome firma, nagu Etioopia IKEA. Kuna aadresse Addises ei ole, võtab poe ülesleidmine kuu aega. “Meskel Flower Roadi peal pärast Dreamlineri hotelli,” öeldakse mulle. Satun sealt mitu korda mööda sõitma, aga ei leia. Ka kolleeg Ron märkab, et mul on kole töömööbel, ma siis mainin, et olen püüdnud Sinit otsida. “Aa, see on Meskel Flower Roadili vasakut kätt pärast seda imelikku ristmikku, kust vanasti raudtee läbi läks ja paremal on maisitaimed.” Olen saanud tõeliseks kohalikuks, sest see selgitus viib mu täpselt õigesse kohta. Hüpanud kõrgetes valgetes kontsades üle pori satun poodi, mis täis puhta joonega simplistlikke diivaneid ja toole. Sini saabub pool tundi kokkulepitud ajast hiljem ja osutub hiinlaseks. Õige jah, meenub, et üks abikaasadest on soomlane, teine hiinlane. Sini tuleb pühapäeva hommikul kell 8 mu koju toa järgi diivanit disainima. "Aa, ma saan aru, miks sul uut on vaja," ütleb ta sisse astudes ja arvab, et mu mööbel on depressiivne. Saan põhjamaalaste allahindlust. 

Saturday, 26 July 2014

addis acoustic project jazzambas


Hämaras kolonialstlikus saalis ripuvad laes heledad tekstiilid, etiopialikud nikerdatud puutoolid laudade ümber on pööratud lava pole. Valgetes rahvariietes ettekandjad nõjatuvad rasketele pruunidele puusammastele, nende naeratus on hämaruses vaevalt näha. Aegamööda täitub saal muusikute, ekspattide, seiklejate ja üksikute sonides meestega. Meie ees istuv blond tüdruk suudleb oma etiooplasest armukest. Kohati on tunda kohvitseremoonia viiruki ja metsiku Arabica lõhna. 50ndate ethio-jazz voogab üle saali ja me unustame, kus me oleme. Ja siis me vaimustume, kus me oleme. Kohalik buena vista social club Addis Acoustic Project paneb publiku huilgama, kui hallis ülikonnas 70ndates vanamees puusi nõksutates laulab amhaari keeles kes teab millest. Kriminaalse Piassa vanalinna hoovi peidetud Taitu hotell on jäänud pidama 1898. aastasse, õhtusöögipuhveti jäänused on juba koristatud, must pianiino fuajees on kinni pandud.