karin addis snapshots

Friday, 5 December 2014

Isse Konate võidab Burkina Fasot



Olin eile unustanud kontorist Aafrika Liitu kohtuistungile sõitmiseks auto tellida, nii et jalutame hommikul Iirimaalt pärit noorkolleegi Julietiga poolteist kilometrit kõrgetel kontsadel üle tänavaaukude ja mööda kerjustest. Smuugeldame end Julieti õhutusel sisse oma töötajate väravast, valvur väga palju vastu ei hakkagi, kuigi oleks pidanud meid veel kaugemale külaliste väravasse suunama.   Juliet teab rääkida, et Prantsusmaalt pärit sõjaväeatašee Jacque saab alati sellest lähemast väravast sisse, küllap tal on “selline hoiak”. “Küllap sellepärast, et ta on mees, siin maskuliinses ühiskonnas,” mõtlen valjult ja olen uhke, et olen Euroopast, kus parem on see, kes suudab võrdselt kohelda, mitte see, kes suudab end tutvuste abil sisse rääkida. Kohus laseb meil 2,5 tundi oodata. Saal on täis Addis Abeba ülikooli tudengeid, kes õpivad ära, et ajast mitte kinnipidamine on lubatud ja teevad oma tulevastel istungitel sama. Aga ootamine on seda väärt. Aafrika Inimõiguste Kohus teeb märgilise tähtsusega otsuse Isse Konate asjas Burkina Faso vastu väljendusvabaduse kohta. Isse Konate on Burkina Faso ajakirjanik, kes mõisteti 2012. a-l valitsuskriitiliste artiklite eest aastaks vangi, istus oma aasta ära, kaebas Burkina kohtusse, nõudis saamata jäänud töötasu ja hüvitist ning Burkina seaduse muutimist. Täna kohtus ta võidab. Ta on alguses kohmetu, aga kui saksa naine Maike hüüab “Be happy, you just won”, siis usun, et näen Isse mustadel põskedel pisarat. Tunni jookusul saab Isse Burkinas esileheuudiseks. Fotol on Isse paremal oma advokaadi Nani Janseniga keskel vahetult pärast otsuse väljakuulutamist intervjuud andmas. 

Sunday, 23 November 2014

kartulisalat


Annika võtab ette kartulisalati tegemise — nii kui ta seda mainib, tunnen möödapääsmatut vajadust kartulisalati, piimakohvi ja musta leiva järele. Nagu ema tegi, kui me koolis käisime. Sibula, kartuli ja porgandi saab nurga pealt tänavalt, porgandit on veel natuke ka peenras. Importõuna 1 euro tükk ja pehme värske kurgi ostame evangelistide kiriku vastast Novise supermarketist, kust lootsime ka Mortadellat saada, aga seda ei ole juba mitu nädalat. Hapukoore asemel läheb kasutusse kohalik hapu jogurt, mädarõigast ja hapukurgivett ei olegi. Suhkrut veel natuke on toosis, seda saab viimased paar nädalat ainult leti alt autojuhi kaudu, kes tunneb putkamüüjat paar tänavavahet alla haisva jõe suunas. Terve roheline kauss täis päris kartulisalatit — miks ma enne selle peale ei ole tulnud. Must leib saabub järgmisel päeval ühe Eesti reisisaatjaga. Itaalia kolleegid tellivad kodust toitu Euroopast külmutatuna ja lasevad kokkadel retseptide järgi valmistada. Pühapäeva hommikul panen ise juuretise rukkijahust käima, siin riigis ei ole vaja otsida sooja radiaatoripealset, panen kausi lihtsalt aeda lauale, kus päike seda poputab. Tuvid kudrutavad räästa all ja hauvad oma mune.

Saturday, 1 November 2014

kevad


Pärast 3-kuulist vihmaperioodi on Addisesse saabunud taas suvi. Oktoobris puhub tuul, öeldakse; novembris tuleb päike, öeldakse. Kaks tuvi on teinud pesa maja seina peale, räästa alla nurka, toovad oksakesi kokku juba nädal aega. Siin aias oli omal ajal tuvimaja 200 tuviga. Siin villas elas omal ajal jõukas perekond, pereisa oli transpordiministeeriumi ametnik, pereema raamatupidamisfirmas audiitor. Neil oli viis last, kolm poega ja kaks tütart. Peale tuvide olid häärberis kaks kassi ja kaheksa koera. Mees küll tahtis, et naine oleks lastega kodus, aga naine ütles, et tal peab oma sissetulek ja väärikus olema. Olid 80ndad kommunistlikus Etioopias. Nad sõitsid nädalavahetuseti linnast välja, tavaliselt Langano järve äärde või Awassasse. Teenijatemajas elas kaks mamitat, kes hoolitsesid laste, toidu ja koristamise eest. “Ma ei olnud oma lastega, ma olin oma mehega,” ütleb Madam Aberash täna mu aias karkaded juues.  Laupäevahommikune päike soojendab aeda, kass mõnuleb mu kõrval muru peal. See oli õnnelik maja. 

Saturday, 13 September 2014

lalibela


Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud nagu sellelt Lalibela terrassilt avaneb. Otse meie silmade ees liuglevad hääletult kotkad, rinnatise tagant langeb kalju sügavikku ja meie ees laiub roheline org, mille põhjas üksikud majad. Horisondilt kurude vahelt siugleb siiapoole teejoon, mis lähemale jõudes hakkab mööda mäekülge üles ronima, tõuseb siis paremal kuru otsa ja jookseb otse harjal Lalibela linna. Paar korda päevas näeme mõnd bussi või autot alla või üles popsutamas. Põllud on allamäge piiratud kalasoomuseid meenutavate kividest laotud ääristustesega, mis juhivad vihmavee soovitud kohta. Kõrgemal harja juures muutub kalle järsemaks ja mäesein kivisemaks. Kuskilt kivide vahelt saavad alguse kümned ojad, mis on kalju sisse sängid uuristanud, kuid vaatamata vihmahooajale on sängid tühjad. Aeg-ajalt on kuulda sügavikku langevate kivide veeremise klobinat, mis orus kaja tekitavad. Hotelli tagant läheb kivine rada mööda mäeharja künkataguse küla poole. Külalapsed õnneks ei oska veel mani-mani karjuda, kuigi kahtlustan, et oma keeles küsivad nad mult raha ikkagi.

Sunday, 3 August 2014

diivani ostmine



Kui kurdan, et tahan oma koleda ELi diivani välja vahetada, ütleb Soome kolleeg, et põhjamaalased tellivad mööbli Sinilt. Sini on Soome firma, nagu Etioopia IKEA. Kuna aadresse Addises ei ole, võtab poe ülesleidmine kuu aega. “Meskel Flower Roadi peal pärast Dreamlineri hotelli,” öeldakse mulle. Satun sealt mitu korda mööda sõitma, aga ei leia. Ka kolleeg Ron märkab, et mul on kole töömööbel, ma siis mainin, et olen püüdnud Sinit otsida. “Aa, see on Meskel Flower Roadili vasakut kätt pärast seda imelikku ristmikku, kust vanasti raudtee läbi läks ja paremal on maisitaimed.” Olen saanud tõeliseks kohalikuks, sest see selgitus viib mu täpselt õigesse kohta. Hüpanud kõrgetes valgetes kontsades üle pori satun poodi, mis täis puhta joonega simplistlikke diivaneid ja toole. Sini saabub pool tundi kokkulepitud ajast hiljem ja osutub hiinlaseks. Õige jah, meenub, et üks abikaasadest on soomlane, teine hiinlane. Sini tuleb pühapäeva hommikul kell 8 mu koju toa järgi diivanit disainima. "Aa, ma saan aru, miks sul uut on vaja," ütleb ta sisse astudes ja arvab, et mu mööbel on depressiivne. Saan põhjamaalaste allahindlust. 

Saturday, 26 July 2014

addis acoustic project jazzambas


Hämaras kolonialstlikus saalis ripuvad laes heledad tekstiilid, etiopialikud nikerdatud puutoolid laudade ümber on pööratud lava pole. Valgetes rahvariietes ettekandjad nõjatuvad rasketele pruunidele puusammastele, nende naeratus on hämaruses vaevalt näha. Aegamööda täitub saal muusikute, ekspattide, seiklejate ja üksikute sonides meestega. Meie ees istuv blond tüdruk suudleb oma etiooplasest armukest. Kohati on tunda kohvitseremoonia viiruki ja metsiku Arabica lõhna. 50ndate ethio-jazz voogab üle saali ja me unustame, kus me oleme. Ja siis me vaimustume, kus me oleme. Kohalik buena vista social club Addis Acoustic Project paneb publiku huilgama, kui hallis ülikonnas 70ndates vanamees puusi nõksutates laulab amhaari keeles kes teab millest. Kriminaalse Piassa vanalinna hoovi peidetud Taitu hotell on jäänud pidama 1898. aastasse, õhtusöögipuhveti jäänused on juba koristatud, must pianiino fuajees on kinni pandud. 

Saturday, 19 July 2014

uhhuduur addises


Toas on õhtul nii külm, et Uhhuduuri jalgratturid aitavad mul mõlemasse kaminasse tule teha. Kohe näha, et Kaitseliitlased - oskavad lõket laduda, ka eukalüptipuudest. Tõstan üleeile pestud riided tule ette kuivama, vihmaga kuivab pesu kuus päeva. Addise eliitrestoranis Belvederes leotatakse Priidule köögis lahti kohaliku õllepudeli silt, sest ta on lubanud täiendada ühe Eesti vanahärra kollektsiooni. Omanik valab leti taga pakist veini ümber sildita pudelisse ja müüb meile mitu pudelit kolmekordse hinnaga. Aga meil on Entoto mäe jalamilt hunnitu öine linnavaade ja me naerame selle üle. Saan üksikasjaliku ülevaate, millega tegeleb Eesti esimene maheseksitalu ja kuulen Hiina tüdrukust, kes sõitis jalgrattaga esimest korda üle Himaalaja. Taniil muigab ja käib trepi peal suitsetamas. Belvedere omanikud õde-venda suudlevad mind mõlemale põsele ja saadavad tervitusi mu perele, keda nad kunagi näinud ei ole. Hommikul löövad jalgratturid hacienda trepil kulpi, kui oma väikese Yarisega tööle sõidan. Tõmban õhtul sellesama sinise magamiskoti endale peale ja näen televiisorist allatulistatud Malaisia reisilennukit.  Unustan jalgratturitest pilti teha; õues sajab ja sajab, ma loodan, et nad on leidnud ööbimise katuse all. 

Sunday, 13 July 2014

lehtede vahetumise aeg


Ärkan pühapäeva hommikul kirikulaulu ja kuke kiremisega - kuna Tallinnas kukki ei ole, saan enne silmade avamist aru, et ärkan Addise kodus. Kui ma eile õhtul Addisese jõudsin, oli lennujaama taga taevas täiskuu, õhus oli vürtsidelõhna, millest Addise-armastajad kirjutavad ja mida ma enne ei ole räpasuse lõhna vahelt tundnud. Vintpüssiga politseinik ajab kohalikke ootajaid kaugemale ja nad truualamlikult lähevad, mina istun oma kohvrite otsas ja ootan autojuhti, kes ootab mind parkla teises otsas ja telefoni vastu ei võta. Poole tee peal koju hakkab õhusaastest ja tänavaaukudest pea valutama. Vihmaperiood ei ole veel täie jõuga alanud, kuid õhk on niiske ja senine vihm on koduse toidupoe kõrval tänavaaugud kolme nädalaga poole sügavamaks vajutanud. Köögikapi peal ootab mind värske injera kollase ja punase läätsekastmega, isegi hommikune kohvipiim on külmkapis. Olgu õnnistatud Etioopia teenindus, mis on Eesti suhtumisprobleemidega võrreldes oluliselt parem.  

Sunday, 29 June 2014

kalarand


Istun tund aega Väikeses Klausis ja päevitan. Kalaturult tuleb kalalõhna, kuigi turg on juba kinni. Väikse Klausi hoovis on uus terrass, mille keskele on ehitatud imelik auk; seal terrassil on isegi palav, et võtan oma uued roosad saapad jalast. Mujal Tallinnas on juunikuus meretuul ja +12. Isegi kui mereäärne rand on improviseeritud, kai peal kasvab malts ja Tallinn tahab promenaadi asemel ehitada kolemajade rajooni, on see laupäev pärast poolt aastat Addises kui vabadus - ilusad inimesed sõidavad retrojalgratastega lihtsalt ringi, rokkarid joovad kõrvallauas õlut, ema kiirustab odava kohvri ja väikese tütrega Soome laevale, vanamehed püüavad kai serva pealt kala, Hiina turistid jalutavad vanalinna poole. Sellel kordategemata tänavajupil Kalarannas on rohkem ilu ja disaini kui terves Addises kokku. Järgmisel päeval teen kodus Etioopia tagabinot ja tatrajahust injerat ja mõtlen, et kaua ma ei saa elada linnas, kus ei ole merd ega disaini. 

Tuesday, 24 June 2014

aeg möödub lennates


Ma olen Aafrikas muutunud palju kannatlikumaks. Kuus tundi Dar Es Salaami lennujaamas ootamist, et 24 tunni pärast koju jõuda tähendab lihtsalt vaba pingi leidmist ja jalgade kohvrile viskamist. Närviline Ameerika proua minu kõrval, kes püüab end vägisi vaos hoida, sest ta tütar ei ole suutnud check-inni teha, tundub arusaamatu. Ja aafriklased lihtsalt veel ei tea, et wifi on inimõigus. Aga osad neist ei tea ka, et õigus elule on inimõigus. “No internet work today, madam”. “Today, my ass,” ütleb ameerika proua mu kõrval, “More like every day.” Aga kunagi enam ei osta ma eraldi pileteid ega reisi tööasjus oma vabadel päevadel. Kõik, kes te korraldate üritusi, ärge alustage esmaspäeva hommikul, te võtate kaugelt tulijatelt ära pühapäeva pere juures. Sööklas joob üleni tätoveeritud naftamees Louisianast kohalikku õlut ja seletab, kuidas ameeriklased kilomeetri kaugusel Tansaania rannikust naftat otsivad. Kes nende klient on, ta ei tea, loodan et Tansaania valitsus. Arusha lennujaamas saan viimaste šillingite eest pool klaasi valget veini ja kolm samosat - mul on hea meel olla riigis, kus india samosad on jälle samosad, mitte halva häälduse järgi üleskirjutatud sambusad.