karin addis snapshots

Sunday, 21 June 2015

õhtul

Kui ma õhtul Granni di Pepe restoranist koju sõidan, siis kvartal-kvartali järel lülitatakse elekter välja ja tänavad jäävad pimedaks. Seisan Mexico maantee ainukesel fooriga ristmikul punase tule taga pea viis minutit. Õhtu viimased minibussid luuravad punasega üle, minu taga tuututavad närvilised kohalikud, et ma ka läheksin. Samal ajal räägib naisdiktor ainukeses ingliskeelses raadiojaamas, et Etioopia valitsus on sõlminud kokkuleppe Hiina firmaga Etioopia elekrisüsteemi ühendamiseks Keeniaga alates Soddo linnast. “Elektri kiirtee” eest maksab Aafrika Arengupank, netis ripub isegi panga hankekutse, aga võitja on ikka Hiina.  Vihmaperiood on kodu juures nurgapealse poe esise tänava nii auku ajanud, et isegi maasturiga ei julge läbi sõita. Varsti viskavad naised labidatega augud asfalti täis ja paar nädalat saab pööre sile olema. Nagu noaga lõigatult tühjeneb linn kell 10 õhtul ja Tor Hay Luchi riingtee ümber lõpeb marsaliiklus ja tänavakaubandus. Kiirtee pealesõidu all kuseb üksik meesterahvas posti ääres vastu seina ja kodutu lebab tänaval riidehunniku otsas. Leian päevase pildi hiinlaste teisest suurprojektist, raudteeehitusest, mille all üksikud minibussid vedelevad, natuke edasi rohelise auto kõrval, seisab eesel. 

Sunday, 24 May 2015

elekter

Eurovisiooni vaatamine on Etioopias konksuga. Et internetist saade ei katkeks, tuleb loota, et elekter ära ei lähe või internet ei kao. Monopol Ethiopian Telecom lüpsab “valget lehma” mõnuga nagu üks nende müügimees mulle ise ütleb, kasseerib normaalse kiirusega interneti eest 170 dollarit kuus ja võtab kaebuse vastu alates 15-päevasest katkestusest. Alternatiivi ei ole. Kohalikud käivad netis internetipulgaga, millega saab lugeda vaid tekstifaiile. Kui sul ei ole välja käia 170 eurot kuus, on juurdepääs informatsioonile piiratud. Kohalik keskmine palk on kuus 50 eurot. Teel töölt koju näeme juba nurga peal, et 7/11 toidupoel generaator käib, mis tähendab et riik on oma rahval jälle elektri ära võtnud. Eriti armastsab riik oma inimestel elektri ära võtta pärast tööd, kui on vaja süüa teha, ja laupäevahommikuti. Meie kandis ei luba majaperemehed tubasid üürivatel kohalikel ühe auguga elektripliiti kasutada ja käsivad süüa keeta süte peal. 30 birri ehk 2 eurot kuus on liiga suur elektri lisakulu, isegi kui üürnik on valmis selle üürijale välja maksma. Meil õnneks on garaažis generaator, mis nädalas 30 euro eest diislit põletab. Eurovisiooni ajal ETV rakendus küll streigib, aga veab välja. Saate alguses ilmub ekraanile “Play again” nupuke, katkestada ei julge, vaatame lõpuni nupukesega saadet ja oleme rahul sellegagi.  


Sunday, 17 May 2015

Addis Life

Kui burgerirestoranis  toitu ootame, leiame raamatunurgast ühe päris ajakirja moodi ajakirja Addis Life aastast 2011. Ajakirja nimi on võõras, müügil ei ole ma seda kuskil näinud, aga kuna tunneme puudust uudistest, läheme Hiltoni hotelli ajakirju otsima, ehk ikka leidub midagi. Hotellis on lugematul hulgal suveniirilette, ühes müügil ka paar raamatut, teises meeste kingad ja valged rinnahoidjad. Leian ühe äriajakirja ja Burundi valimisi kajastava Jeune Afrique’i. Püüan müüjalt uurida, kas Addis Life’i on, aga ta on segaduses. “Yes,” – etiooplased ei suuda negatiivseid uudiseid edasi anda – isegi müüjad ütlevad “ei” sõnaga “jah”. Jah, on, aga ei ole müügil; jah, vanasti oli, aga nüüd ei ole – ma ei saa aru – küllap lõpetas ilmumise. “Sa oled etiooplane, elad Addises, töötad hotellis ja sa ei tea, kas üldse on olemas ajakiri Addis Life?” Lööme käega ja ostame Ethiopian Business’i, kus kiidetakse  valitsust soodsate investeerimistingimuste loomise eest riigis.

Sunday, 10 May 2015

liiklus

Etioopia trügimiskultuur on ehedalt tunda ka Addise liikluses. Foore on linnas kümmekond ja suured ristmikud on reguleeritud kolme-nelja-realiste hiigelringteedega. Sõiduridasid asfaltile joonistatud ei ole. Asfalti ka tihti ei ole. Aga etioopia autojuht peab saama siseringile sõita – suunatulesid ei kasutata, trügimiseks on kõige parem käsi aknast välja pista ja randmega hoogsalt üles-alla lehvitada – see tähendab, et lase mind läbi. Vaatamata tee laiusele tundub siseringile trügimine elu-ja-surma küsimusena. Kohe kui sisering on saavutatud, hakatakse väljasõiduks sisemiselt rajalt parempööret tegema, üksikud välisiringil sõitjad kinni pannes. Välisringil liiklevad ka Merkato turult kaupa vedavad eeslid, kes on kõige odavam kaubaveovahend. Kontori kõrval  satun tihti ka veisekarjade keskele, kes aeglasel sammul tapamajja jalutavad. Poisikesed karjuvad ja piitsutavad loomi, autod ootavad, inimesed tõmbuvad maja seina äärde. Kitseturg vana lennujaama nurgal aga ei tekita liiklussegadust, sest kitsel seotakse jalad nööriga kokku, visatakse auto kasti ja tapetakse alles koduhoovis.
 


Saturday, 2 May 2015

pulmad


Kui me pärast mõningast otsimist pooletunnise hilinemisega auto Etioopia apostelliku peakiriku hoovi pargime, tundub mulle alguses, et pulmad ei ole veel alanud. Ukse peal suunatakse meid ette meestepoolele, lükatakse kaks valget plastmasstooli pingirea otsa ja palutakse istuda. Ma ei ole kindel, kas see ikka on Noah pulm. Keegi istub ees laval, kirik on pilgeni rahvast täis, rõdul kõõluvad lapsed, laval laulab roosasse riietatud koor, käed taeva poole. Meie istume posti taga ja ei näe midagi. Igaks juhuks mainin kõrvalistuvale mehele, et oleme Noah poole pealt, ta noogutab mõistvalt ja küsib, kas ma tean, kes see vanamees on, keda just sisse talutatakse. “See on meie kiriku asutaja, kas sa oled kuulnud, ta on väga kuulus?” Ma ei ole kuulnud.  Vana mees sätitakse etteritta pruunile puutoolile, kahel pool külje peal pehmenduseks lillad padjad ja seal ta tukub kogu tseremoonia, kuni mõlemad pruutpaarid hiljem pildistamiseks tema ümber kogunevad. Vahepeal talutatakse meid videomeestest mööda, juhtmetest üle, kaks meest aetakse teistest reast otse vanemate tagant minema ja palutakse meid istuma. Nüüd näen selgelt Noah’d surmtõsise näoga oma pruudi ja õe vahel – see on topeltpulm. Meie kõrvale sätitud tõlk aeg-ajalt tõlgib õpetaja epistlit nagu et abielu on mehe ja naise vahel või et naine on mehe assistent.

Sunday, 19 April 2015

kiriku kõrval

Kõige hullem koht, kus elada, on kiriku kõrval. Meie tänavast allapoole, üle konarlike kivide, on kõrge kivimüüriga piiratud heinasel maa-alal kohalik väike ortodoksi kirik. Kiriku ees on pinkideread nagu lauluväljakul. Mõned seisavad müüri taga ja suudlevad müüri, mõned kükitavad valgesse marlisse mässituna värava ees kivi peal, sisse ei lähe. Teenistuse ajal laulab preester kiriku ees terrassil mikrofoni. Kiriku räästa alla igasse nurka on kinnitatud valjuhääldi, mis ei ole suunatud rahva poole, vaid välja, et ümberkaudsetes majades kuulda oleks. Need kõlarid on ekspattide nuhtlus, ükski välismaalane ei taha kiriku lähedal elada ja ükski majaomanik ei saa kiriku kõrval head rendihinda. Mõnel öösel algab jutlus kell kaks öösel. Küsin preestri käest Debre Libanose kloostris, miks teenistused öösiti on, ja saan vastuseks, et päeval tuleb ju tööd teha. “Kui töökas rahvas!” mõtlen, aga siis meenub, et kontori kõrval kirikus on teenistus tihti kell 10 hommikul  ja küsin autojuhi käest, et “millal see rahvas ometi tööd teeb, kui terve päev kirikus ollakse...”.  Meie tänava kiriku heinamaale kerkib suur uus katedral -- peame vaatama, et enne ära kolime kui ehitus valmis saab. Kui neid ridu kirjutan on õues suur õnnis vaikus. 

Sunday, 15 March 2015

teel


Seekord ei juhtu Etioopia esimesel kiirteel autoga midagi. Kui eelmisel korral 50 km kaugusel Debre Zeitis käisime, läks siduriketas katki. Oleme nüüd juba 60 km kaugusel Adama linnas, mida tuntakse ka Nazarethi nime all, ja linnamaastur peab vastu. Korraks unustad, et oled Etioopias, sest kiirtee on kui välismaal. Üks vististi hull prantslane on Adamasse ehitanud üksiku lossihotelli La Residence, mille leiame ilma interneti ja kaardita, sest see kõrgub valge ja kõrgena üle oru. Prantslane kavatseb orgu ehitada botaanikaaia, mis on juba brošüüriski kirjas. Klopin kardinatest tolmu õue ja vaatan, kuidas väikesed mustad kohalikud all orus aeglaselt valle ehitavad. Reklaamis on juba kirjas ka tulevane spa, bassein ja mitu restorani. Tulles Addisest 2100 m kõrguselt, on 1300 m kõrgusel Adamas palavam ja sääserohkem. Vaatamata isetehtud sääsevõrgule püüame postvoodi võrkude vahelt paarkümmend täissöönud sääske.  Prantslane rahustab, et malaariat ei ole kohalik vana saksa arst hiljuti diagnoosinud. Kõik on natuke pooleli ja krohvine, kuid suure potentsiaaliga. Kõrvaltoa suursaadiku ihukaitsja loivab mööda koridori sama aeglaselt kui kohalikud ehitajad. 

Sunday, 25 January 2015

vaesus


Etioopia on vaesuselt teine riik maailmas. Kuna algpositsioon on nii madal, siis 10 aastaga 2000-2011 on suudetud vaesust vähendada kolmandiku võrra eelkõige tänu põllumajanduse kasvule, investeeringutele baasteenustesse  ja pidevale majanduskasvule. Kõrged toiduhinnad, hea ilm ja väetiste suurem kasutamine tähendab vaestele põlluharijatele suuremat sissetulekut. Kahjuks struktuurseid muutusi nagu majanduse ümberorienteerimine eriti läbi viidud ei ole. 94 miljoni inimesega Etioopias elab umbes 30 mln ehk 31% elanikkonnast alla absoluutse vaesuse piiri, milleks on $1.25 PPP päevas. Samas on Etioopia üks maailma võrdseimaid riike, sest 87% inimestest on multidimensionaalse vaesuse indeksi kohaselt võrdselt vaesed. Pildil minu kodutänav Timkati ehk epifaania paraadi ajal 19. jaanuaril 2015. 

Sunday, 18 January 2015

nädalavahetusehommikud


Söögilaual lõhnavad juba mitmendat päeva kõige ilusamad roosad ja valged sünnipäevaroosid.  Miisu istub majesteetlikult vaasi kõrval ja vaatab aknast õue, kus kõrvalmaja kassid mu peenarde vahel räuskavad. Merle on lõunapoolt Soddost linna tsivilisatsiooni puhkama tulnud ja valmistab meile lillkapsast juustuga ja kotlette, sööme silmad kinni, nii hea on. Laupäevahommikul aias valgetel toolidel päevitamine on mu lemmikhetk Addises -- puudes sabistavad eksootilised linnud, päike kütab poole tunniga naha palavaks, armsam loeb uudiseid ja Mimosad soojendavad meet kõrge müüri taga laiutava koleduse ja kisa vastu. Kuku raadio Välismääraja ütleb välja minu mõtte, et Lääne-Euroopal on postkolonialistlik pohmakas, mis takistab neil migratsioonga kaasnevaid probleeme kritiseerida -- lisan mõttes juurde, et selleks ongi Euroopa välispoliitikasse vaja rohkem endiste okupeeritud riikide diplomaate, kellel ei ole süütunnet eelnevate sajandite pärast. Aga tööpäev on veel kaugel, praegu päevitame jaanuaris ja sööme gluteenivabasid pannkooke Kanada vahtrasiirupiga. 

Friday, 2 January 2015

miks on Eestis hea elada

Telefonil on levi ja kui su Eesti sim-kaart on kuskil Aafrikas ära kadunud, siis saab pühade eelõhtul kuue minutiga uue. Passipilti ei peagi viima ja su andmed on arvutis olemas. 


Kuigi Tallinn ja Addis Abeba võiksid olla sõpruslinnad, sest mõlema korraldus on nii nagu ametnikele mugavam, mitte nii nagu inimestele vaja, on Tallinnas ilu ja disaini. Jõulutuledes kingitusepakkidega puud toovad lausa pisarad silma. Kui lumi langeb vanalinnale, tundub, et sa elad muinasjutus. 


Poes on asju saada. On kohvipiima, mille pakk ümber ei lähe; on musta leiba, isegi sellist, kuhu nisujahu pandud ei ole. On singirulle, kalamarja, hapukoort ja jäätist. Sa tahad poes nutta nagu oleksid välismaale saanud. On rohkem kui ühte sorti juustu, on isegi haisvat juustu Pinot Noiri kõrvale. On Pinot Noiri. Müüakse patju ja prügikotte. On olemas riidepoed! 


Su sõbrad armastavad sind, nad joovad sinuga hõõgveini ja söövad linna tipprestoranis pearoaks praesaia kohupiimaga. Neid huvitab, kuidas sul läheb. Sa kutsud nad enda pulma. 


Su ema teeb sülti mädarõikaga.  


Sa broneerid lapsele meili teel sünnipäevapeo ja saad kaardiga maksta.  Igal pool saab kaardiga maksta! 


Sa lubad endale, et sa ei ela enam kunagi üheski riigis, kus ei ole merd. Sa tahaksid kõige rohkem maailmas elada Tallinnas, kui välisministeerium maksaks rohkem kui 900 eurot palka.