karin addis snapshots

Sunday, 3 August 2014

diivani ostmine



Kui kurdan, et tahan oma koleda ELi diivani välja vahetada, ütleb Soome kolleeg, et põhjamaalased tellivad mööbli Sinilt. Sini on Soome firma, nagu Etioopia IKEA. Kuna aadresse Addises ei ole, võtab poe ülesleidmine kuu aega. “Meskel Flower Roadi peal pärast Dreamlineri hotelli,” öeldakse mulle. Satun sealt mitu korda mööda sõitma, aga ei leia. Ka kolleeg Ron märkab, et mul on kole töömööbel, ma siis mainin, et olen püüdnud Sinit otsida. “Aa, see on Meskel Flower Roadili vasakut kätt pärast seda imelikku ristmikku, kust vanasti raudtee läbi läks ja paremal on maisitaimed.” Olen saanud tõeliseks kohalikuks, sest see selgitus viib mu täpselt õigesse kohta. Hüpanud kõrgetes valgetes kontsades üle pori satun poodi, mis täis puhta joonega simplistlikke diivaneid ja toole. Sini saabub pool tundi kokkulepitud ajast hiljem ja osutub hiinlaseks. Õige jah, meenub, et üks abikaasadest on soomlane, teine hiinlane. Sini tuleb pühapäeva hommikul kell 8 mu koju toa järgi diivanit disainima. "Aa, ma saan aru, miks sul uut on vaja," ütleb ta sisse astudes ja arvab, et mu mööbel on depressiivne. Saan põhjamaalaste allahindlust. 

Saturday, 26 July 2014

addis acoustic project jazzambas


Hämaras kolonialstlikus saalis ripuvad laes heledad tekstiilid, etiopialikud nikerdatud puutoolid laudade ümber on pööratud lava pole. Valgetes rahvariietes ettekandjad nõjatuvad rasketele pruunidele puusammastele, nende naeratus on hämaruses vaevalt näha. Aegamööda täitub saal muusikute, ekspattide, seiklejate ja üksikute sonides meestega. Meie ees istuv blond tüdruk suudleb oma etiooplasest armukest. Kohati on tunda kohvitseremoonia viiruki ja metsiku Arabica lõhna. 50ndate ethio-jazz voogab üle saali ja me unustame, kus me oleme. Ja siis me vaimustume, kus me oleme. Kohalik buena vista social club Addis Acoustic Project paneb publiku huilgama, kui hallis ülikonnas 70ndates vanamees puusi nõksutates laulab amhaari keeles kes teab millest. Kriminaalse Piassa vanalinna hoovi peidetud Taitu hotell on jäänud pidama 1898. aastasse, õhtusöögipuhveti jäänused on juba koristatud, must pianiino fuajees on kinni pandud. 

Saturday, 19 July 2014

uhhuduur addises


Toas on õhtul nii külm, et Uhhuduuri jalgratturid aitavad mul mõlemasse kaminasse tule teha. Kohe näha, et Kaitseliitlased - oskavad lõket laduda, ka eukalüptipuudest. Tõstan üleeile pestud riided tule ette kuivama, vihmaga kuivab pesu kuus päeva. Addise eliitrestoranis Belvederes leotatakse Priidule köögis lahti kohaliku õllepudeli silt, sest ta on lubanud täiendada ühe Eesti vanahärra kollektsiooni. Omanik valab leti taga pakist veini ümber sildita pudelisse ja müüb meile mitu pudelit kolmekordse hinnaga. Aga meil on Entoto mäe jalamilt hunnitu öine linnavaade ja me naerame selle üle. Saan üksikasjaliku ülevaate, millega tegeleb Eesti esimene maheseksitalu ja kuulen Hiina tüdrukust, kes sõitis jalgrattaga esimest korda üle Himaalaja. Taniil muigab ja käib trepi peal suitsetamas. Belvedere omanikud õde-venda suudlevad mind mõlemale põsele ja saadavad tervitusi mu perele, keda nad kunagi näinud ei ole. Hommikul löövad jalgratturid hacienda trepil kulpi, kui oma väikese Yarisega tööle sõidan. Tõmban õhtul sellesama sinise magamiskoti endale peale ja näen televiisorist allatulistatud Malaisia reisilennukit.  Unustan jalgratturitest pilti teha; õues sajab ja sajab, ma loodan, et nad on leidnud ööbimise katuse all. 

Sunday, 13 July 2014

lehtede vahetumise aeg


Ärkan pühapäeva hommikul kirikulaulu ja kuke kiremisega - kuna Tallinnas kukki ei ole, saan enne silmade avamist aru, et ärkan Addise kodus. Kui ma eile õhtul Addisese jõudsin, oli lennujaama taga taevas täiskuu, õhus oli vürtsidelõhna, millest Addise-armastajad kirjutavad ja mida ma enne ei ole räpasuse lõhna vahelt tundnud. Vintpüssiga politseinik ajab kohalikke ootajaid kaugemale ja nad truualamlikult lähevad, mina istun oma kohvrite otsas ja ootan autojuhti, kes ootab mind parkla teises otsas ja telefoni vastu ei võta. Poole tee peal koju hakkab õhusaastest ja tänavaaukudest pea valutama. Vihmaperiood ei ole veel täie jõuga alanud, kuid õhk on niiske ja senine vihm on koduse toidupoe kõrval tänavaaugud kolme nädalaga poole sügavamaks vajutanud. Köögikapi peal ootab mind värske injera kollase ja punase läätsekastmega, isegi hommikune kohvipiim on külmkapis. Olgu õnnistatud Etioopia teenindus, mis on Eesti suhtumisprobleemidega võrreldes oluliselt parem.  

Sunday, 29 June 2014

kalarand


Istun tund aega Väikeses Klausis ja päevitan. Kalaturult tuleb kalalõhna, kuigi turg on juba kinni. Väikse Klausi hoovis on uus terrass, mille keskele on ehitatud imelik auk; seal terrassil on isegi palav, et võtan oma uued roosad saapad jalast. Mujal Tallinnas on juunikuus meretuul ja +12. Isegi kui mereäärne rand on improviseeritud, kai peal kasvab malts ja Tallinn tahab promenaadi asemel ehitada kolemajade rajooni, on see laupäev pärast poolt aastat Addises kui vabadus - ilusad inimesed sõidavad retrojalgratastega lihtsalt ringi, rokkarid joovad kõrvallauas õlut, ema kiirustab odava kohvri ja väikese tütrega Soome laevale, vanamehed püüavad kai serva pealt kala, Hiina turistid jalutavad vanalinna poole. Sellel kordategemata tänavajupil Kalarannas on rohkem ilu ja disaini kui terves Addises kokku. Järgmisel päeval teen kodus Etioopia tagabinot ja tatrajahust injerat ja mõtlen, et kaua ma ei saa elada linnas, kus ei ole merd ega disaini. 

Tuesday, 24 June 2014

aeg möödub lennates


Ma olen Aafrikas muutunud palju kannatlikumaks. Kuus tundi Dar Es Salaami lennujaamas ootamist, et 24 tunni pärast koju jõuda tähendab lihtsalt vaba pingi leidmist ja jalgade kohvrile viskamist. Närviline Ameerika proua minu kõrval, kes püüab end vägisi vaos hoida, sest ta tütar ei ole suutnud check-inni teha, tundub arusaamatu. Ja aafriklased lihtsalt veel ei tea, et wifi on inimõigus. Aga osad neist ei tea ka, et õigus elule on inimõigus. “No internet work today, madam”. “Today, my ass,” ütleb ameerika proua mu kõrval, “More like every day.” Aga kunagi enam ei osta ma eraldi pileteid ega reisi tööasjus oma vabadel päevadel. Kõik, kes te korraldate üritusi, ärge alustage esmaspäeva hommikul, te võtate kaugelt tulijatelt ära pühapäeva pere juures. Sööklas joob üleni tätoveeritud naftamees Louisianast kohalikku õlut ja seletab, kuidas ameeriklased kilomeetri kaugusel Tansaania rannikust naftat otsivad. Kes nende klient on, ta ei tea, loodan et Tansaania valitsus. Arusha lennujaamas saan viimaste šillingite eest pool klaasi valget veini ja kolm samosat - mul on hea meel olla riigis, kus india samosad on jälle samosad, mitte halva häälduse järgi üleskirjutatud sambusad. 

Saturday, 31 May 2014

lomp



Olin just mõelnud, et ega ma siin linnas enam ära ei eksi, kui tuli selline ristmik, kus kõik keerasid vasakule, mina ei saanud paremale ja sattusin võõra puiestee ummikusse. Auto kraadiklaas näitas 29C, pärastlõunati on vihma ootuses jahedam. Kohalikud ütlevad, et see on pliid sisaldavast bensiinist, mina ütlen, et see on vaesusest tingitud katkistest autodest, et õhusaaste on kohati väljakannatamatu - eesolev “Level 2” valge buss laseb otse näkku musta tossupahvaku. Püüan ummikus seistes Google Mapsil asukohateenuse sisse lülitada, just sel hetkel spurdib punane liinibuss minust paremalt mööda läbi järvelaadse veelombi, mis kuskilt Bunna ja Chai (Kohvi ja Tee) tänavale on voolanud. Bunna ja Chai pärisnimi on Keenia riigi asutaja Yomo Kenyatta tänav, hetkel on see üles kaevatud, sest hiinlsed ehivatavad sinna raudteed, mille lepingu nad said ilma riigihanketa. Rohkem kui õhusaastet kardan, et autokumm lombis katki läheb. Kui mitte arvestada disaini ja ilu puudumist, siis Addis Ababa on hea Aafrika linn elamiseks - linn on turvaline, malaariat ei ole, kõrgmäestikukliima on piisavalt jahe. Olen just Edna Malli ringtee ära tundnud, kui mind peatab liikluspolitseinik. Tuleb välja, et sellelt ringteelt ei ole mahakeerajatel eesõigus - ma ei imesta enam millegi üle - õnneks talle sobib lubade asemel mu diplomaadikaart. Nii palju politseid nagu täna ma linnas ei olegi näinud. Pärast eelmise nädala rünnakuid Djiboutis anti paar päeva tagasi ohuhoiatus võimalike al Shabaabi rünnakute kohta ka Etioopia rahvarohketes kohtades. 

Saturday, 24 May 2014

niiske


Vihmaperiood on algamas. Hommikuti ärkame tugeva saju peale, mis akna taga kividele taob. Õhtuti ei saa enam akent lahti hoida, sest niiskus on toonud kohale ka sääsed ja aknavõrke Addises ei kasutata. Üksikud tugevad hood lähevad täna veel ruttu üle ja keskpäevane päike on kuum nagu tavaliselt. Ööseks kapi peale unustatud piim läheb hommikuks hapuks. Garaaži on varutud koormatäis eukalüptipuid, millega kaminaid kütta. Riiete kuivatamine võtab vihmaperioodil 7-8 päeva, ütleb kolleeg, kes tahab mulle pesumasinale lisaks ka kuivati müüa.

Kanada kolleegi ahastus, kui ta oma huulepulga ära kaotas, jõuab mulle kohale alles mitu kuud hiljem, kui mu viimased New Yorgist ostetud huulepulgad otsa saavad: “Sa pead siin pikemalt elama, et huulepulgatraagikast aru saada, sest uue hankimiseks tuleb sõita Euroopasse!”. Minu lemmikut ei müüda isegi Euroopas.

Wednesday, 7 May 2014

habeshademaa

Joogatunnid toimuvad Vana Lennujaama linnaosas Rwanda residentsi lähedal. Inglannast õpetaja Julie ei ole 17 aastat Euroopas elanud, ta elutuba on täis maailma kunsti, raamatuid ja mööblit.  11 naist teevad laupäeva hommikul mattidel tulehingamist nii et kopsulihased järgmisel päeval valutavad. Päikesetõusu ajal 5 ja 6 vahel on Addise tänavad täis jooksjaid, nii valgeid farangisid kui kohalikke habeshasid, kuid minu tossud on kuskile kadunud ja poode ei ole, kust uusi osta. Küllap otsimise peale leiaks, aga ei viitsi tervet laupäeva raisata. Selle asemel teen endale kohaliku pangaarve, nii poolkogemata küsin, et kas saab, ja saabki. Kohe saan kätte arveraamatu, luban hiljem viia passipildid. Pankur Wossen räägib uue kliendiga põhjalikult, uurib mu usku ja perekonnaseisu, küsib lapse hariduse kohta ja näitab oma lapse pilti.  Euroopas on kombelõtvus, arvab ta. Segadust tekitab mu nimi, sest etiooplastel perekonannime ei ole, on eesnimi ja isanimi, pank nõuab ka vanaisa nime. Visa kaardi avaldusele tuleb kirjutada ka usutunnistus. Igaks juhuks ütlen talle, et see peaks olema ebaseaduslik. Oleksin pidanud küsima, et kumma vanaisa nimi, kas ema- või isapoolse... Valgetele niikuinii kohalikud reeglid ei kehti. Käin mõnikord lihtsalt Sheratoni hotellis istumas, et tunda, et läänemaailm ikka veel eksisteerib. 

Saturday, 5 April 2014

Dawit Abebe Lelas


Lela galeriis näen esimest korda moodsaid etiooplasi. Ma ei ole nii ammu moodsaid inimesi näinud, et silm kohe puhkab. Pärast tuleb välja, et üks on tänane kunstnik Dawit Abebe. Mäletan, et kui pärast pikemat puhkust New Yorki tagasi läksin, sain aru kui provints Tallinn on, - selleks, et näha, mis moes on, piisas Nycis tänavapildi vaatamisest. Siin aga võttis kaks kuud, et midagi moodsamat näha. Addises ei ole aadresse, kohtade leidmine on väljakutseid pakkuv, sest enamasti on kirjeldus umbes “Edna malli lähedal” või “Tapamaja teel rohelise aia juurest paremale”. Lela galeriisse seikleme ratastega, mis osutub suureks veaks, sest paari kilomeetri läbimiseks teeme 5-kilomeetrise ringi, saame naeru ja farangitamise osalisteks ning politseilt märkuse, et nii halval kõnniteel ei tohiks jalgrattaga sõita. Kodugalerii omanik Lilly arvab, sigaret näpus, et näitus oleks veel parem, kui elekter ka oleks. Ma ei märganudki, et elektrit ei ole. Prantsuse, belgia ja eesti lapsed jooksevad ümber maja ja korjavad kuskilt kuivanud tšillipipra kaunu, vanemad istuvad aias laudade ümber ja joovad valget veini.