karin addis snapshots

Saturday, 5 April 2014

Dawit Abebe Lelas


Lela galeriis näen esimest korda moodsaid etiooplasi. Ma ei ole nii ammu moodsaid inimesi näinud, et silm kohe puhkab. Pärast tuleb välja, et üks on tänane kunstnik Dawit Abebe. Mäletan, et kui pärast pikemat puhkust New Yorki tagasi läksin, sain aru kui provints Tallinn on, - selleks, et näha, mis moes on, piisas Nycis tänavapildi vaatamisest. Siin aga võttis kaks kuud, et midagi moodsamat näha. Addises ei ole aadresse, kohtade leidmine on väljakutseid pakkuv, sest enamasti on kirjeldus umbes “Edna malli lähedal” või “Tapamaja teel rohelise aia juurest paremale”. Lela galeriisse seikleme ratastega, mis osutub suureks veaks, sest paari kilomeetri läbimiseks teeme 5-kilomeetrise ringi, saame naeru ja farangitamise osalisteks ning politseilt märkuse, et nii halval kõnniteel ei tohiks jalgrattaga sõita. Kodugalerii omanik Lilly arvab, sigaret näpus, et näitus oleks veel parem, kui elekter ka oleks. Ma ei märganudki, et elektrit ei ole. Prantsuse, belgia ja eesti lapsed jooksevad ümber maja ja korjavad kuskilt kuivanud tšillipipra kaunu, vanemad istuvad aias laudade ümber ja joovad valget veini. 

Monday, 31 March 2014

numbrid

Lennujaama parkla nurga juures lõhnab pimeduses mingi põõsas üle lompide ja heitgaaside.  Ma ei ole seda põõsast kunagi näinud, sest kõik lennud tunduvad käivat öösiti. Keegi mees hõikab puude alt “hello”, kedagi ei ole näha ja ma kiirendan sammu. Kolleeg Senegalist rääkis, et kahe terminaali vahel parklas on imehea tibbs, ehk praetud liha, aga mina ei usu, et etiooplased kuskil liha oskaks teha, alati on kõva. Ma ei julge poes lihalettegi vaadata. Pühapäeva õhtul on Laphto parkla kirikulistest pungil, preester laulab eriti kõvasti ja autot ei ole kuskile panna. Isehakanud turvamehed reguleerivad parklat ja valvavad autot paari birri eest. Õpin tunni ajaga pediküüris amhaarikeelseid numbreid, nulli neil ei ole ja 6-7-8 ei jää kuidagi meelde. And-hulet-sost-arat-amst-sdst-söböt-sömnt-zeteini-asser. Foto: Richard Kaup

Tuesday, 25 March 2014

Crimes Against Humanity in Estonia



Today 65 years ago on 25 March 1949 the Soviet Union deported more than 20 000 people in the middle of the night from Estonia to Siberia in cattle trains, mostly women and children. This was a crime against humanity committed by the Soviet Union in Estonia and the second mass deportation of political elite, academia, business people, farmers and generally pro-independence population. Nine years earlier in 1940 the Soviet Union had illegally annexed Estonia. My father remembers how as a 7 year old child, almost the age of my own son, he hid behind a snow pile when the Russians came. In memory of the victims who were executed, imprisoned, repressed, died or were forced to become refugees we light candles in all cities in Estonia today. 

http://www.communistcrimes.org/en 

Wednesday, 19 March 2014

AL

Veebruarist märtsini kestev “väike vihmaperiood” tähendab Addises eelkõige külma. Hispaania kolleeg käib mantliga, kohalikud sallidega. Aafrika Liidu tohutu territoorium laiutab Euroopa kontori kõrval, aga sissepääs on teises nurgas kilomeetrite kaugusel ja sinna sõidetakse autodega. Tagasitulekuks panen jalga New Yorgi parima ostu flamencokingad, sest väljumisväravani jõudmiseks tuleb ronida mööda kiviaeda (alumisel pildil). Literally. Hiinlased kinkisid aafriklastele 18-korruselise uue kontorihoone (ülemisel pildil), ainult et kogu maja turvateenistus jäi hiinlaste kätte. Nüüd aafriklased naeravad, et kabinetis rääkida ei tohi, sest hiinlased on kõik ära buginud. Tänavanurga peal elektriposti all istub iga päev sama naine aastase titega ja kerjab. Üle autotee tuleb tagasi joosta, sest keegi ei peatu. No ma peatan neid autosid käeliigutusega, autojuhid naeravad. Sa sõidad mööda tänavat ja kirud olematuid liiklusreegleid ja siis näed, kuidas imeilus tüdruk nurga peal oma mehele naeratab valgete hammaste välkudes ja sa naeratad omaette vastu ja lased trügijad läbi.



Thursday, 6 March 2014

raha

Kui te lähete Aafrikasse ja teil ei ole kohalikku pangaarvet, oleks kindlam, kui teie pangakaardil oleks peal VISA logo. Parem kui kaart oleks krediit, aga ega Eesti palga järgi arvutatud krediidilimiidist pikemaajaliselt kasu ei ole. Ärge uskuge juttu, et VISA on allakäigul ja Maestro on sama levinud kui Masters, mida mulle rääkisid nii Swedpank kui LHV. Maestroga saan raha välja võtta kolmest pangaautomaadist linnas, millest kaks on liiklusummikute kaugusel hotellides ja kolmanda ees ei ole parkimist ja tavaliselt on seal ka raha otsas. LHV kaart ei ole veel kuskil töötanud. Addise Facebooki grupis vahetatakse infot, kes kust raha kätte saab. Paaris pangakontoris saab välismaa kaardiga raha üle leti võtta, aga mitte Maestroga. Kaardiga maksta ei saa kuskil. Kohalikku pangakontot ja koju piiramatut internetti saab eraisik tellida ainult tööandja pitsatiga kirja alusel. Väljendusvabadus internetis ei saa Etioopias teoks ilma tööandja loata ja riigipoolse monopoli kontrollita. Autojuht ei ole kunagi välismaal käinud, sest viisa saamise eelduseks on 600.000-birrine pangaarve (23.000 eurot!?), ta tahaks minna Iisraeli, piibli lätetele. Väsinuna istume hotelli lobisse maailma parimat kohvi jooma. 

Monday, 24 February 2014

käisin lõunapoolkeral

Valjas on kolmandat tundi järjest pidev äike, nii et aknad klirisevad - väike vihmaperiood, öeldakse - päris talvise vihmaperioodini on veel mitu kuud. Elekter on praegu ära. Mitte minul, mul on garaažis generaator. Internet on ka ära. See riik on üks paras nõukogude liit, kogu aeg on midagi ära. Postmargi saamiseks peab minema postkontorisse, mis sulgub kell viis… Postmarki on vaja selleks, et saata Ethiopian Airlinesile ankeet, et lennujaamas saaks normaalsemas saalis istuda. Käisin eile lõunapoolkeral, Nairobi on kui värske tuuleõhk.  Vabadus, multikultuursus, lühikesed seelikud ja poed - neil on päris poed, kus müüakse päris asju?! Tegin endale 3G Keenia mobiilinumbri. Sõidame õuebaari K1, kus õhtu lõpuks  kogu hoov tantsib laudade vahel jazzmuusika rütmis. Hurmav on juhustele anduda. Klavkamees ja laulja tulevad meid tänama, et me nii palju plaksutame. Mu kaaslane teeb bändile joogid välja ja imestab pärast, mida joodi. 

Head Eesti aastapäeva ja palju õnne meile! Addises ei ole vastuvõttu, sest ma olen ainuke eestlane, järgmisel aastal siis korraldan. 

Sunday, 16 February 2014

aias

Mu metsistunud aias on avokaadopuu ja virsikupuu, veepaagi tagant nurgast leian kohvipõõsa ja palmide vahelt rosmariini. Viljad valmivad mais enne vihmaperioodi, sest juunist augustini kestev külm vihm uhub kõik minema.  Pühapäevahommik lõhnab 2400 m kõrgusel Addise Vana Lennujaama linnaosas magusalt ja jahedalt. Naabri ilma nimeta kollane tiine kass ronib parajasti puu otsast alla ja kuskilt kostab Etioopia popmuusikat segamini meie tänava preestri lauluga. Kuulen eesliajajat mööda tänavat keelt plaksutamas, kui ta oma karja kiriku poole ajab. “Easier with the eggs,” ütleb kolleeg, kui imestan, et ta kodus kanu peab. 

Tuesday, 11 February 2014

roosa


Õhk on Addises tuhmroosa. Old Airporti linnaosas on okastraatidega palistatud aedade taga uhked lilledesse mattunud villad, taksojuht näitab “valget maja”, mille rent on 32 000 dollarit ja kus elab ühe laheriigi suursaadik. Samas kõrval laiutab rahvusvahelise kooli oaas, mille kampuses Haile Gebre Selassie nimeline staadion, tenniseväljakud, jalka- ja kossuplats, viis koolimaja, väliaula ja õuesöökla. Klassi sisenetakse otse aiast. Teen tutvumisringkäiku just siis, kui meie tulevasel 2C klassil on õues matemaatika ja toas kirjutamine. Ja üks klassijuhataja on New Yorgist… Pärast kahenädalast otsimist leian õhtul Meskeli suveniiripoest 100 birri eest linnakaardi, sellel on märgitud kõik saatkonnad, sh Jupiter ja Sebastopol, EL on aga meelest läinud. Rõdudel suitsetavad prantslased ja all kolisevad väravad tööpäeva lõppu.  

Sunday, 9 February 2014

ülihea toit

Mu proua majaomanik elab kõrvalmajas ja oli minu külastamiseks laupäeva varahommikul pidulikud riided selga pannud. Hiljem saadab ta mulle lõunasöögiks korvitäie doro wati ehk vürtsikat kanahautist munaga, minu meelest on see sama kui Selma tehtud signi. Etioopia on gurmaani paradiis. Kohalik toit on erinevad paksud kastmed švamja ülepannikoogi injera peal. Majaomanik tunneb huvi, kas mul indžeerapann ikka on. Ei ole veel, vangutan pead. Mu uus lemmiktoit on tagabino e herne-tomati-sibula-kaste, mille Merle eestvedamisel nurgapealsest pimedast urkast leiame. Kõike süüakse kätega, haarates väikse tüki indžeera-saia sisse nii palju kastet kui mahub. Peale kõige on hapukas indžeera ka gluteenivaba, tehtud maailma väikseimast teraviljast teffist. Ja mu uus lemmikjook on avokaadomahl pooleks guaavamahlaga - paksudest värsketest ülitoitvatest mahladest olen mitu aastat puudust tundnud, viimati jõime neid jugode nime all Anneliga Colombias, Eestis on midagi sarnast smuutid, kuid pooleks vee ja lisaainetega. Mahladele tuleb sisse segada laimi, et võimalikud pisikud ära tappa. Kõik mida ei saa koorida või keeta, on euroopa kõhule kahtlane, ütleb kolleeg. 

Täna alustas meie tänava ortodoksikiriku preester (eelmisel fotol) üle kvartali laulmist kell 3 öösel, tavaliselt hakkab ta pihta 5.30 paiku hommikul.

Friday, 7 February 2014

addis abebas

Nii mitmed asjad on Addises teistmoodi. Kõnniteesid meie kandis ei ole. Aknalingid on peenikesed ja kõverad ja haagivad end kõrvalakna taha kahvlisse. Raha on birr ja linnast saab seda nii räpasena, et ei julge puudutada, pangast aga nii puhtana, et tundub nagu trükitaks kogu aeg juurde. Tänavad on täis Zhiguliisid, mis suure vaevaga sillast üles veavad. Pisikeses nurgapealses poes on kõik vajalik alates triikrauast ja lõpetades ümbernurga sitaste munadega. Kirikust mööda sõites lööb taksojuht kaks korda risti ette. Kõnniteedel on mõnikord küüruga veised ja ma ikkagi astun kõrgetes kontsades sõnniku sisse. Öösel on +13 külm, sest kütet ei ole. Mobiililevi enamus ajast ei ole ja ei tule enne, kui valitsus 4G üles saab. Kalli raha eest ostetud internetipulk lihtsalt ei tööta. Mu kodul ei ole aadressi. Õlu maksab 50 senti. Nii mitmed asjad on Addises samamoodi. Vein on liiga kallis. Nurgapealse euro-kohviku söök sakib ja üle tee kohalikust urkast saab palju ehedamat. Kodus saab olla ainult villastes sokkides, sest külm on. Igas sadamas on vähemalt üks eestlane, siinses siis Merle, kes koolitab Sodos lapsi. Butiigis müüakse Dressbarni 20-dollarilist kleiti 80-eurose hinnaga. Tänavad on ehitatud autodele, mitte inimesele.