Inimesed alustavad vestlust sõnadega „It is so cold!”. Teine nendib omase laulva intonatsiooniga: „I know. Isn’t it?”. Siis minnakse edasi ÜROs aastatuhande arengueesmärkide, riidepoes talvejopede või daineris munade praadimise viisi juurde. Sõitsin eile hommikul allalinna, et lõpuks ometi juuksurisse minna, sest 2 sentimeetrit väljakasvanud juuksevärvi ei ole tõsiseltvõetav. Isegi kostüümi proovides sooviti mulle edu tööintervjuul ja öeldi vandeseltslaslikult, et Calvin Klein ongi hea odava hinnaga, isegi ärinaised käivad seda siit ostmas... Sõidan kuuenda metrooga alla 8. tänavale Astor Place’i. Kui metroost väljun, langevad esimesed vihmapiisad, foori rohelist tuld oodates juba ladistab. Ostan nurgapealsest K-Mardist 11-dollarilise punase vihmavarju ja hakkan juuksurit otsima. Esimesse ei lähe, sest seal ei ole ühtegi klienti. Tuul aina tõuseb avenüüdel. Jalutan teisele, siis tagasi kolmandale, jupike neljandat, Broadway, mööda 4. tänavat Washington pargi juurde, seal tuleb pissihäda. Hakkan ka kohvikut otsima. La Guardia Place, Thompson Street... Seisatan ühe pisikese riidebutiigi ees, kus pikkade tumedate juustega tüdruk harjaga põrandat pühib. Ta vist ei oota sellise tormiga ühtgi klienti, on oma põrandaharja ümber kummargil ja laseb mul end läbi pooleldi ettelükatud valge kardina jõllitada. Selles poes töötas kunagi Liina, keda tundsin New Yorgis 10 aastat tagasi. Liina oli stjuuardess. Tuul puhub vihma varrukast sisse. Tahan näha, kas tüdruk äkki Liina ei ole, aga vaevalt keegi New Yorgis 10 aastat järjest samas poes töötab. Lähen isegi tagasi, aga tüdruk on ikka sama põranda nurga pühkimisse kummardunud, korraks kergitab nina, mis on kõver nagu juutidel, nii et Liina see olla ei saa. Bleecker Street oma baaride ja urgastega, teisel pool kuuendat kohvikute ja juustupoodidega, aga mitte hommikusöökidega. Kuuenda ja kaheksanda vahel jookseb Bleecker diagonaalselt. West Village’s on paljud asjad vähe omamoodi – inimsuhted ja pesumajad... Läbi lompide jalutab kollases vihmakeebis naine kahe väikese tüdrukuga. Manhattani tänavatel on väga vähe lapsi.
Lapsed on suunatud lastele mõeldud kohtadesse, nagu lasteaiad ja mänguväljakud, mis asuvad saare äärtes. Metroos ei ole lapsi üldse. Kas perekond on laste pärast auto ostnud või palganud lapsehoidja või sõidetakse taksodega, seda mina ei tea. Richard armastab metrood ja bussi, mis sellest, et metroo käsipuudel on seagripi pisikud. Bleeckeri ja 8. avenüü nurgal, ikka veel ei ühtki juuksurit, vaid tuul, mis uue punase vihmavarju endale tahab võtta, jalad kõrgetes kontsades läbimärjad. Lõpuks ometi dainer – vihma alt varju sooja. Daineri seinad on kaetud laste kleepekatega ja ajaleheväljalõigetega kriitikute ülistustest selle West Village’i pärli kohta. Kell on pool 12, siin istuvad vaid noored paarid, kes sel hommikul ei tööta (või üldse ei tööta), ja mul lubatakse istuda neljasesse lauda. Kaks praetud vedela kollasega muna (sunny side up) ja kuuma teed. Kollase vihmakeebiga naine ja kaks tüdrukut saabuvad veerand tundi hiljem ja sätivad end leti äärde pukkidele.
Mina ei saa aru, kuidas teised lapsed ei karju... Richard oleks esimese asjana kõige kohta „ei” öelnud. Veidi kuivemana ja kergemana, näen lõpuks 14. tänaval esimest juuksurit pärast pooleteisttunnist ja üheksa avenüü plokist rännakut. Nüüd tean ühe El Salvadori naise saatust, kes mulle moodsa lühema soengu lõikas. Juuksurisalongi ülemused on aga Usbekistanist pärit buhaara juudid. Buhaara juudid!? Samal ajal sajab 60 miili põhja pool selle aasta esimest lund. Manhattanil on 40oF (4oC).
