Lõpuks ometi hakkab New Yorgis külmaks minema. Ei olegi ammu külm olnud. Kanalisatsiooniluugid avenüüdel juba auravad hommikuti. Keskküte meie Midtowni üürikorteris on nädal aega sisse lülitatud. Nüüd võib isegi aknad lahti teha. Veel nädal tagasi ei olnud see võimalik, sest sisehoovist, või kuskilt mujalt, tungisid tuppa sääsed, kes ei pinisenud ja sõid Richardi öösiti nii täpiliseks, et ma ei julgenud teda lasteaeda viia. Loodetavasti on külm need sääsed ära võtnud. Kui nad just ventilatsioonis ei ela, mis pidi olema tavaline Moskvas, teadis rääkida meie peakonsul.
Kristine käis täna hommikul mänguasjapoes, jõi minuga lõunaks veini ja sõitis kella kahe paiku taksoga lennujaama. Mis tast edasi sai, mina ei tea. Jane on talle broneerinud viietunnise ootamise Helsingis. Palun nüüd järgmist sõpra külla, sest muidu on kurb. Osade sõprade e-posti aadressid on hoopis selles läpakas, kuhu Richard apelsinimahla valas, mis on veel kurvem. Enamiku mõtlesin siiski peast välja, mis on minu pea kohta väga hea saavutus.
Ma ei julge öeldagi, et esimest korda elus ei jõudnud ma valima, sest ID-kaardi lugeja on ära kadunud. Tuleb välja, et kohalikke omavalitsusi saatkondades paberlipikuga valida ei saa. Väga piinlik lugu. Kui me Kristine ja klassivend Erki Viirandiga laupäeval brantšil käisime (ja Mimosat jõime), siis Erki teadis rääkida, et Ameerikas isegi ei müüda ID-kaardi lugejaid. Mis on igati mõistlik, sest sihtturg oleksime mina ja Erki.
35
36
37
38
