Minu üle koridori naaber Tony on prantslane, kellel on Strasbourgis lapselaps Noe ja poeg, kellele ei meeldi Ameerika. Tony värvis eelmisel nädalal oma parketi kirsipunaseks. Kuuendal korrusel elab must naine, kellel on kuus lapselast ja North Carolinas maja täis nukke. Minu kõrvale stuudiosse kolis Mike, kes mängib õhtuti kitarri ja arvab, et Manhattanil elamiseks tuleb midagi ohverdada – tema on ohverdanud vaate. Teisel korrusel töötab ja magab ennustaja, kelle aken on punane reklaam. Maja töömees elab kogu oma Serbia klanniga tänava pool kuuendal. Vanaisa Dave’i pärisnimi on Dragusha ja ta on olnud Ameerikas 16 aastat. Kõrvalkorteri kaht tikkontsades Itaalia naist näeb koridoris imepisikese koeraga. Pooled meie maja elanikud on ilmselt idaeurooplased – tere kunagi ei ütle. Üle tee Rootsi kiriku trepil magab pappkastis kodutu naine, kes hommikul pikalt juukseid kammib ja siis oma kasti Madisoni nurgal telefoniputka otsa tõstab. India deli müüja teab, et tal on viis loodussäästlikku klienti, kes tulevad oma kilekotiga. Olympia kohviku jaapani tüdruk hüüab hommikuti „Hi, Richard”, kui lasteaeda bagelit kaasa ostame. Ühel õhtul olid meie tänaval filmivõtted.