Sõbrad, kui te päevikut ei pea, kirjutage blogi, kirjutage margiga kirju. Muidu ei ole midagi lastele kroonikaks jätta – peavad vaesekesed ise hakkama arhiivides tuhlama, ja sealt saab ainult kuupäevi. Ajaveebi peavad enamasti välismaal elajad, sest lähedal olevad sõbrad niigi Boheemis või Texases kokku saavad ja lugusid räägivad. Herbert, kas kirjutad juba memuaare vihikunurgale? Klõpsan sõprade blogisõprade linkidele ja mõnikord naeran südamest. Eile leidsin ühe andeka fotograafi, kelle pilte unes nägin (ei olnudki pikkade juustega), et tahaks ise ka niimoodi pildistada. Loen juba mitu kuud ühe minule tundmatu tüdruku Kanaari saarte lugusid, sest tüdruk kirjutab ladusalt. 2009. oli blogiaasta. 2010 võiks olla jälle õhtusöökide aasta. Kõik sõbrad kutsutud õhtusöögile 15. jaanuaril...
„Kas juba maandusid?“ küsib Richard. Vanemad sõitsid täna tagasi Tallinnasse. Sõime siin Richardiga kahekesi ema tehtud kartulisalatit ja Richard kirjutas kaks esimest tagasihoidlikku e-kirja: vanaemale/vanaisale ja Johannale.
Olen otsinud Katrin Kalmuranna e-posti aadressi, mis mu ikka veel katkises Eesti läpakas peidus. Ja, voila, täna sain tööle Katrini jõulukaardi. Muchas gracias, amiga.
