Ma vist jätan liiga palju tippi, st jootraha. Hiinlasele, kes magushapu kana koju tõi, ja soniga kelnerile Olive Tree kohvikus MacDougal Streetil Nolitas. Mantlit selga aitavatele garderoobimeestele mina ei oska, see tundub rohkem meeste rida – brasiilia kolleeg pistis vist minu mantli eest ka midagi eile. Või kohvrit tassivatele portjeedele... ühest ühikust peaks vist piisama. Rusikareegel on jätta jootrahaks kahekordne müügimaks (8,25%), ehk umbes 19%. Suurtes korrusmajades on kirjutamata reegel, et kogu maja teenindajaskonnale tuleb kord aastas jõulude ajal tippi jätta. Suurtes majades on na 30 igasugust remondi-, uksehoidja-, prügi-, koristaja- ja muud meest, kes võivad saada jõulude ajal $7000. Maksuvaba raha ja puhas korruptsioon, sest kui ei maksa, siis teenust ei saa – nad ei vasta su kõnedele, ei tule kesk kuumalainet su katkiläinud konditsioneeri parandama või sülitavad järgmisel korral su supi sisse, kui sa veel julged sinna sööma minna. Minu majas ei ole uksehoidjat ega tippimist, on ajaloolised seinad 50ndatest. Nojah, remondimees muidugi ütles ka, et need vannitoa kraanid peavadki vanas majas tilkuma.
Olive Tree kohvikus jooksid täna seina peal Charlie Chaplini tummfilmid. Lauaplaat oli tahvlikivi, Richard joonistas valge kriidiga raudtee ja tuletõrjerallirongi, siis aeles selle sees rinnaesisega. Kõrvallaua prantsuse turistid jätsid tipiks penne. Jukebox oli katki, aga hoidis isegi katkisena Richardit 15 minutit tegevuses. Homme pakin ja reisin 15 tundi.
35
36
37
38
