34
Ma tunnen hommikuti inimesi bussis ära. Üks valge isekootud mütsiga lühike patsiga tädi istub bussis ees vanurikohtade peal ja sõidab ÜRO nurgani. Musta mantliga 30ndates tüdruk väljub alati 2. avenüü nurgal ja paneb enne tee ületamist sigareti ette. Mantel on natuke kulunud ja saabaste all retuusid. Mulle tundus, et ma nägin meie 48. tänava halli habemega kerjust täna Grand Centrali rongijaama söögikorrusel kohvi joomas. Mulle tundus ka, et ta tundis mu ära.
Midtowni restoranides akendele eriti rõhku ei panda. Kardindatud akende ja ilmetute seinte tagant võib leida imehead kööki, tihti on majad hoovi poole pikergused, aknaks ongi vaid kitsas sein hostessi kõrval. Ja hämar peab ka heas restoranis olema... Ja lõunasöömine ei ole niisama tankimine, see on protseduur, mille juures on oluline kelneri vanus, kala püüdmise aeg, käikude arv, kaaslase usk ja magustoidu serveerimise viis. Homme on lõunasöök türgi restoranis, seal on kaks seina avatud aknaid – ei saa ometi väga kõrge klassiga koht olla, kui nii palju aknaid on... Ja ÜRO vana maja söökla on pärast kuuajast remonti lahti tehtud. Ilu huvides on riiulitele lisatud tekstiilvolange. Tavasööjad on jõevaatest ilma jäetud, akende alla on viidud delegaatide restoran. Tuleks ometi kevad. Hommikul korraks tundus, et on kevadelõhn, aga see oli petlik.
foto: leperigord.com
35
36
37
38
