101 ÜRO töötajat jättis elu Haiti 12. jaanuari maavärinas, püüdes abistada läbikukkunud riiki. Siiani oli läbi ajaloo ÜRO ametipostil hukkunuid ligikaudu 40. Täna kogunesid pered ja kolleegid emotsionaalsele mälestustseremooniale. Iga ÜRO töötaja tunneb kedagi, kes hukkus. ÜRO Peasekretär Ban ki-Moon pühkis sõnavõtu ajal pisaraid, Cabo Verde suursaadik esitas žakpreveeriliku omakirjutatud prantsuskeelse luuletuse „Haiti chère“. Imiku nutt publiku hulgas oli südantlõhestav. Kas jõudsid kõigi säilmed kodumaale? Euroopa nimesid on hukkunute hulgas mitmeid, eelkõige prantsuse. Kohalikke maeti sadade kaupa tuvastamata ühishaudadesse. Ostsin lohutuseks ÜRO sööklast kaks chocolate chip küpsist. Järjekorras seisis minu ees ELi humanitaarabi kolleeg, kes saatis ühe hukkunu abikaasat. Tšiili maavärin oli palli võrra tugevam, aga majad on rohkem püsti ja hukkunuid vähem. Sest riik on olemas, mitte nii korrumpeerunud, mitte nii nõrk. Kui riik saab hakkama, ei ole ÜROt vaja riiki tegema. Eesti õnnelik pääsenu Haiti missiooni hukkunud juhtide ihukaitsja Tarmo Jõeveer austas Eesti esindust oma külastusega. Neeme Raud filmis kolmapäevaste AK uudiste jaoks.
