Eile läks jälle külmaks ja täna hakkas sadama. Naiste vihmavarjud olid 1. avanüül tuules tagurpidi. Õhtul sai ÜRO värava ees bussipeatusetäis rahvast varju all lõdisedes teada, et musta salliga naine pidi kell 6 oma nõbu juures olema ja nüüd enam ei olegi mõtet minna, sest bussid fucking lihtsalt ei käi. New York moment oli see, et neljal inimesel olid taksokäed püsti aga ükski lugematutest taksodest ei peatunud. Üks pritsis meile vett juurde. Musta salliga tädi sõimas läbi tuule taksojuhte. Aafrika frankofoonne proua toasussides ja rahvuskleidis tahtis teada, kas keegi räägib prantsuse keelt. Kunagi üks El Salvadori tädi seletas mulle, miks New Yorgis külmaga alasti inimesi näeb – lõunamaalased lihtsalt ei oska riietuda. Mantli kontseptsioon on arusaadav, aga kindad, sall, müts ja pikk aluspesu ei jõua kohale. Võtvat paar aastat ja siis hakkab New Yorgis hea elada, enne on lihtsalt kõrge palga nimel kannatamine.
Vaatasin eile parima filmi Oscari võitnud Hurt Lockeri ära. Patsifistina ei kipu üldse sõjafilme valima, aga Oscar kohustab. Tohutult hea operaatoritöö (mille eest Oscarit ei saadud) kui rida täpselt fokusseeritud kunstifotosid. Kui Photoshopiga töödeldud. Ega film paha ei olnud, pigem ikka väga hea. Aga mõtlema ei pannud mitte iraaklaste (elik vaenlaste), vaid amide endi käitumine – "Camp Liberty was changed to Camp Victory about a week ago. Victory sounds better". Esimese naisena parima režissööri Oscari võitnud Cathryn Bigelow korrutas kordi ja kordi, kui tänulik ta on sõduritele Ameerika kaitsmise eest. Kui tavaelus toidupoe leti juures on nii tavapäratult rahulikult suur valik, et mentaalse tervise säilitamiseks peab riigist välja sõdima sõitma, siis ei ole rahulik vaadata...
35
36
37
38
