Kui ainuke ilus asi su New Yorgi korteris on pisike Evald Okase maal, mille sa Janega 10 aastat tagasi 87 dollari eest ostsid, siis sellest piisab. Evald Okase tütretütar oli New Yorgis vanaisa töid müümas, et koguda raha Okase Haapsalu kunstimaja jaoks. Suvi oli, jalutasin plätades mööda Lexi alla. Näitusmüük pidi toimuma New Yorgi Eesti Majas. Paar päeva enne avamist said Eesti Haridusseltsi liikmed teada, et Okas oli kuulunud kommunistlikusse parteisse ja otsustasid kommunisti Eesti Majja mitte lubada. Eesti konsulaat pakkus oma ruume ja meie Janega käisime esimest korda Lexington 600 kontoris. Möödund suvel jutustati mulle kell 5 hommikul ühes Moskva esinduse ühikatoas, kuidas sellesama konsulaadi silt viimase asjana maha kruviti, et kolida 47. tänavale. Kus tänaseks minugi töölaud asub – palju suuremate ja vanemate maalide vahel. Aga täna õhtul istun kodus ühe koleda laua taga oma isiklikus New Yorgi momendis – vasakus kõrvas multikakisa ebakvaliteetse heliga telekast ja paremas kõrvas tuletõrjeauto sireen avenüült – ja olen sellesama New Yorgi Eesti Haridusseltsi liige. Ja täna õhtul on nii, et kuni homme hommikuni on kõige ilusam asi Evald Okase aktimaal, mille nimegi ma ei tea.
Poola kolleeg ütleb nukralt, et ainuke positiivne asi on, et nüüd teab terve maailm Katõni massimõrva kohta.
35
36
37
38
