Täna oli esimene päev sel aastal, kui väljas oli soojem kui sees. Sõgedad ameeriklased ei tunne ju ventilatsiooni konseptsiooni, lülitavad kohe konditsioneeri sisse, kui õhku on vaja – ja inimesed lõdisevad. Enne hommikust istungit seisab minu ees kohvikujärjekorras lühike vinniline pikkade heledate juuste ja prillidega tütarlaps, must seelik ja täpiline pluus seljas. Nii vanamoodne. Nii venelaslik – mõtlen, kuigi kuulen teda kellegagi inglise keeles rääkimas. Läbirääkimistesaalis Venemaa sõnavõtu juures heidan pilgu tahapoole kõnelejale – ongi sama tüdruk – ja lõdisen edasi. Õhtul Räägin Kajale ja Relicale nurgapealse chouxkohviku tuuletaskutest ja luban nad neljapäeval ÜROsse viia. Sest sinnani on neil kõik väga täis. Täna käisid nad kahe mittesõnakuulava lapsega paadiga sõitmas. Homme proovime Reeda sünnipäevale minna ja kes teab, kaua seal aega läheb...