East Village’i 8. tänava mehhiko restorani hämarast tagalauast kostab möödatantsiv tantsuparaad hästi kätte. Trummid põrisevad, tüdrukud keerutavad puusi, sekka mõni lapsevankriga kooksev ema, kes võrede vahelt kõnniteele ei pääse. Vanamammid päevitavad tuletõrjetreppidel ja naudivad laupäeva. Pargis turnib hiina tüdruk siidpaelte otsas pea alaspidi. Mänguväljakul peab otsima päikselaiguga pinki, sest minul on kogu aeg külm. Sel õhtul sööme kaks õhtusööki. Esimese Antsu ehitatud värvilises daineris Upper West Side’is, mis on pärast nädalast lahtiolekut nii populaarne, et tänaval ootab saalisuurune järjekord. Tund hiljem istume pimedas tuulises Soho Merceri tänava korea restoranis, kuhu juhatab meid üks eesti noorsand, kelle keegi meist on üles korjanud. Te teate, et ma ei kannata keldri söögikohti... konditsioneeri tuul puhub otse kõrva ja selle noore poisi juttu ei ole väga palju kuulda üle muusika ja tuule. Ja hea on.
35
36
37
38
