Mulle meeldivad kevaded New Yorgis. Hommikul jalutan tööle ja puude all on varjuline, hommikuti on isegi veidi jahe, nii 26C. Lexi nurga pealse hommikusöögiputka kõrval on alati ootajate järjekord. Lähis-Ida poiss vorbib munavõileibu, kohvisid ja saiakesi kontoritöötajatele kaasa. Selle putka juurest on raske läbi mahtuda, ilma et konts allmaaraudtee ventilatsioonivõresse kinni jääks. Manhattani tänavate all on korruseid teine maailm. Rongide sõitmist on läbi võrede näha. Kolmanda avenüü poisi käest ostan hommikul kaasa kaks naela mureleid.
Sattusin eile poolkogemata vaatama üht mõnusalt vana korterit Tudor City’s aastast 1928, mille omanik on Havail elav hiinlane, kellel on kinnisvara Riias. Kirjutas mulle täna „sveiks“ ja et tal ei ole midagi Ansipi poliitika vastu. Vastupidiselt mu praegusele korteriomanikule, kellele lepingust ei piisanud, oli vaja garantiikirja ("Aga kuidas ma tean, et Astonia pankrotti ei lähe?!"). Kaupleme hinda. Ma kardan, et ta võidab ja ma ei saagi sinna oma koledat diivanit viia. Magamistoa voodi peats olekski vales suunas olnud, paha feng shui...
Sama maja foto: Burnett NYT, ära pahanda, mul endal ei olnud fotokat kaasas
Mulle meeldivad kevaded New Yorgis. Hommikul jalutan tööle ja puude all on varjuline, hommikuti on isegi veidi jahe, nii 26C. Lexi nurga pealse hommikusöögiputka kõrval on alati ootajate järjekord. Lähis-Ida poiss vorbib munavõileibu, kohvisid ja saiakesi kontoritöötajatele kaasa. Selle putka juurest on raske läbi mahtuda, ilma et konts allmaaraudtee ventilatsioonivõresse kinni jääks. Manhattani tänavate all on korruseid teine maailm. Rongide sõitmist on läbi võrede näha. Kolmanda avenüü poisi käest ostan hommikul kaasa kaks naela mureleid.