Üle 2. avenüü tööle minnes võpatan suure prügiauto räige piibutuse peale, kui tema ees olev takso piisavalt kiiresti rohelise tulega ajama ei pane. Foori taga seisev meesterahvas karjub kõva häälega „What the f...“. Vaatan ka, kes see idioot juht on. Nagu filmis irvitab kitsehabemega mustanahaline maikasärgis prügimees õõtsudes ette-taha rooli taga, nagu see oleks väga hea nali olnud. Iga päev tuututavad juhid närviliselt ristmike taga. Ja kontorites. 47. tänava turult ostan mureleid ja herneid ja klaaspudelis piima, kui järgmisel kolmapäeva pudeli tagasi viin, saan $1,30 tagasi. Tahan piimamüüjalt küsida, mitmes päev juba naftalekkega on ja öelda, et mul ei ole kilekotti vaja. Jalutan esindusest ÜROsse hariduse resot sponsoreerima ja eilne 100-kraadine rekordkuumus on muutunud regulaarseks õhuniiskuseks. Leian aega tunda kaasa kurjadele inimestele. Õhtul kell 9 kolmandal avenüül, ühe käe otsas pitsakarp, teises 2 laste kingitusekarpi, seelikusabas jooksvad Gabriella ja Richard, patsutab Jeemeni kolleeg mu seljale ja ütleb, et humanitaarreso sai just kokku lepitud. Mina lahkusin läbirääkimistelt lasteaia suunas pea neli tundi tagasi.
35
36
37
38
