Fromm ütles, et maailmas on kaht sorti inimesed: asjadeinimesed ja olemiseinimesed. Asjadeinimese jaoks on tähtis ladus elukorraldus, comme il faut. Alustuseks on vaja leida töökoht, eelistatavalt tutvuste kaudu ja seal, kus rohkem makstakse. Näiteks Läänes. Kui palka makstakse sama palju kui elu peale kulub, ajab see inimese barrikaadidele – see tähendab internetikommentaaridesse. Kodumaal on hinnatav vaid ema ja jaanipäev, eelistatavalt võimalikult harva. Välismaalt saab lapse emale raha saata, sellega on missioon täidetud – kõige olulisem osa endast on ohverdatud. Asjadeinimene võtab poeskäimist tõsiselt, eriti kui raha palju ei ole, näiteks kui elada kodumaal. Kõigepealt tuleb sõbrannadelt koguda teavet, kust mida saab, siis uurida internetist hindu ja siis võimalikult tõhusalt poes ära käia, et saaks ruttu tarbima hakata. Näiteks lapse roosat kleiti. Asjadeinimesel on ID-kaardi paroolid ülemises sahtlis käepärast ja ta hääletab Reformierakonna poolt. Soovitavalt ID-kaardiga, sest jaoskonnas käimine on ajaraiskamine. Asju tahab ta tegelikult osta Ameerikast, kus sama raha eest saab rohkem, tuleb vaid leida keegi, kes need kaasa võtaks ja lennujaamas ütleks, et need on tema tarbeks, sest muidu peab tollimaksu maksma. Ta on õnnelik, sest ta on kõik läbi mõelnud ja tal on ilus naine. Kellega saab asjadest rääkida. Ta teab, millistes restoranides on parim köök ja peab auasjaks olla kursis viimaste kuulujuttudega. Sest äri taga on alati isklikud suhted. Skandinaavlasi peab ta aeglasteks koosolekuinimesteks, kes ei oska asju mängu iluga lahendada. Inimesi lahterdab ta elumeistriteks ja idealistideks. Tal on kõik hästi. Frommi ei loe ta kunagi.
35
36
37
38
