Little Italys Mulberry ja Kenmare’i nurgal on kohvik, kus käime mõnikord jalga puhkamas ja cannolisid söömas. Kohvikuid kui selliseid New Yorgis, muide, ei ole. Kohvi antakse papptopsis, ise pead suhkru ja piima plekilise kõrglaua taga sisse segama ja plastkaane peale sättima. Kui tahad, võid ju koliseva odavlaua taga istuda, aga kohv on mõeldud joomiseks, mitte istumiseks. Little Italy’s see üks kohvik on, kus antakse keraamiline pesumasinakulunud tass, aga selleks, et istuda, tuleb läbi murda järjekorrast turistidest, kes leti taga ostavad. Kogu aeg on kitsas. Ei saa oma laupäevast New York Timesi lugeda, sest ettekandja tagumik libiseb pidevalt selle vastu. Musta ülikonna ja kitsehabemega paks vahetusevanem kraaksatab: „Is that understood? I am talking to you! I? I don’t have a problem, you are my problem.“, ja helistab keset saali õunatelefoniga: „He is telling me I cannot fire him because I am not his boss. You tell him he is fired!“ Naine liini teises otsas halastab poisile ja kitsehabe mökitab. Jätan poisile liiga palju tippi. Ameerika on täis ässhõule, kes arvavad, et neil on võim. Järgmise nurga juustupoest saan tüki suussulavat Parmesan Reggianot ja pastapoest eiletehtud gnocciplönne, mis Richardile maitsevad.
35
36
37
38
