Alllinnas Lower East Side’is avas eesti tüdruk Kristel kaks kuud tagasi butiigi Volang. Unustasime end sinna pooleks tunniks grusiinist müüjannaga juttu rääkima. Käevõru ja salli võrra õnnelikumad. Eesti mütsid, gruusia lopsakad rippuvad kõrvarõngad, Kristeli ema tehtud käevõrud... Ma ei tea, et mõni teine eestlane oleks Manhattanil poe avanud, söögikohast ei tasu vist unistadagi. Aga ma ei tea muidugi enamikke asju, ehk on. Keegi võiks siin toitude paablis eesti restorani teha küll. Või kartulisalati-kotleti-viineri-singivõileiva putkagi. Kümme aastat tagasi Rein rääkis, et teeb... Või oli nii, et teised rääkisid, et Reinu ameerika naine teeb... Igal juhul restorani ei ole, aga leidsin Reinust alguse saanud mõttelõnga pääle Youtube'ist Metallisti videod. Peaks Reinu ka otsima. Tänapäeval peab eesti restoran kirjutama suure E-ga. Kuidas Niinemäe teise korruse klassiruumis tagus meile pähe itaalia saapa ja soome kelgu reeglit! Sain alles 15 a hiljem New Yorgis aru, et itaalia saabas on statement, mitte külma ja pori kaitseks. Eestis ei saa itaalia saabast kanda, sest tänavaid ei koristata. Kui midagi aastaga muutund ei ole (muutund ei lubata ka kirjutada, peab ütlema muutunud). Ma läbin parajasti Internetis eesti keele kursust. Kas teate, sõbrad, mis on rektsioonid? Vot, peaks teadma...