9. jaanuaril 2011 toimub kristlikus mustanahalises Lõuna-Sudaanis referendum iseseisvuse üle. ÜRO valmistub humanitaarvajaduste suurenemiseks ja referendumiga seotud vägivallaks araabia keskvõimu ja Lõuna hõimude vahel, eriti vaherahujoonel. Juba on sagenenud humanitaartöötajate tagakiusamine ja rünnakud, samal ajal kui pool elanikkonda saab toiduabi, piirkonda laastavad hooajalised üleujutused ja LRA relvarühmitus ründab, tapab ja vägistab inimesi külades.
Reedeõhtuse New Yorgi metroo perroonil uurib sõbralik araablane, mis keelt me räägime, ta ei ole kunagi kuulnud. Eestit teab, kuid ei ole kindel, millisesse keelegruppi eesti keel kuulub, see-eest teab, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist läks elu halvemaks – kas iseseisvumine on seda väärt? Naeran, et ta selle Kesk-Aasia vabariikide kohta käiva kontseptsiooni meile üle kannab, sest tegelikult ta teab vastust. Ta on araablane Põhja-Sudaanist, kes töötab UNDPs, mis tegeleb ka iseseisvuva Lõuna-Sudaani abistamisega.
