Teist aastat ilmunud Chicago bosnia novellisti Aleksandar Hemoni toimetatud „2011. aasta parima Euroopa ilukirjanduse“ antoloogia on ingliskeelsele lugejale mõeldud, kuid väga hea võimalus lugeda albaania, serbia, tšehhi, gruusia, islandi jpt autoreid, kes eesti keelde ei jõua. Esindatud ka väga eestilik, ütleks ida-euroopalik, Toomas Vindi novell „Beyond the Window a Park is Dimming“ . Enne kulminatsiooni on lugu hallivõitu, tavalisevõitu, ei saa aru, kuhu peategelane Kanadast lendab. Emakeeles ilmselt huvitavam lugeda, sest Tallinnas ongi hallivõitu ja Kanadast lennatakse eesti keeles ilmselgelt koju. Tõlge on minu jaoks liiga sõna-sõnaline (my circle of acquaintances) ja teeb kohati lugemise kohmakaks. Kõrval soome novelli puhul ei ole aru saada, et tegemist tõlkega. Ja mina olen see, kes alati ütleb, et lugema peab originaalkeeles või emakeeles. Siis muidugi jääks kõik ida-eurooplased ära, mida nüüd unejutuks lehitsen. Eelmise aasta Elo Viidingu „Välismaa naised“ jäi rohkem meelde – meeleolu lõi teada-tuntud Kirjanike Maja. Vindi tegevusmaastiku paradoks on pargivaatega hea korter, aga meeleolu on nagu Mustamäel. Sellest ingliskeelne lugeja muidugi aru ei saa. Ei, ei, ikka meeldis! Ka see lause algas eestlaslikult eitusega.
