täna Eesti majas vaikusehetk enne laste jõulupeo algust
Neljaaastane Richard on viimase nädala käinud koolikatsetel. Ameerika kool algab 0-klassiga, Richardi sünnipäev on paar päeva enne aasta lõppu, ta oleks pidanud kooli minema kolm kuud tagasi septembris, aga töötav ema lükkas järgmisse aastasse, sest koolid lõpevad kell 2.40 versus lasteaed, mis on lahti kella kuueni. Nüüd on valikud erakooli 0-klass või linnakoolis üks klass edasi hüpata. Töötav üksikema Manhattanil väga tavapärane ei ole – mis mõttes ei saa ema kell 3 last koju viia, küsib kolleegi lapse kool, tulgu lapsehoidja... ÜRO kooli akendest on jõevaade ja muusikaõpetajad on muusikud, kirjandusõpetajad kirjanikud, loodusõpetuse õpetajad teadlased, kunstiõpetajad kunstnikud. Istun 16 rahvusest lapsevanematega jõevaatega tutvumistuuril ja mõtlen, et tahaksin ise seal koolis käia – nii kift on. Igas klassis on rahu-nurk, kus erimeelsusi lahendatakse sõnadega. Raamatukogu on lapsi täis. Eesti lipp on paaris kohas seinal. Koolikatsetel vaadatakse sotsiaalse suhtlemise oskust, keskendumisvõimet, korralduste täitmist, asjade tagasipanemise oskust, pliiatsi hoidmise võtet, vanemast uksel lahkumise oskust. Lugeda ja kirjutada ei pea oskama. Ukse taga väike ameeriklane vuristab. Esimene asi, mida Richard korraldab, on stseen uksel, et tema ei jää. Sinna läks meie ÜRO kool... Kolleegi laps keeldub 21. KK-sse tagasi minemast, nii kift kool on...