Poolteist nädalat tagasi läksid puudellehed kollaseks, täna läksid puud raagu. Mulle meeldib, kui kohvipakk on otsa saanud ja ma saan kell 7 hommikul minna nurgapealsesse delisse hommikukohvi ostma. Linn on juba ärganud, aga veel vaikne, avenüüd on täis autosid, aga veel rahulikult. Seelikus ja tossudes nagu ameeriklane – vahet ei ole, nii hea lõhn on hommikuvihmal. Kell 10 on Euroopa Liidu koordinatsioonikohtumise 20. korruse akna taga vihmast pime, Chrysler Buildingu tipp on udupilves – kui kissitada, siis on näha, kuidas iilid edasi-tagasi õõtsuvad. Kell 12 põrkab vihm kontori naabermaja katusel nagu pall üles-alla, kolmapäevane turg on pea olematu. Jalad on märjad. 47. tänava ÜRO nurga juures on uus järv. Trumbi maja autojuht teab stoilise rahuga, et nii juhtub igal sügisel. ÜRO Viini kohviku müüja räägib minuga ainult hispaania keeles. MARIS, PÕS!
