Oscari-nominente loeti sel nädalal ette uudistes, avaldati ajakirjades, analüüsiti blogides ja näidati kinodes. Üheksa kümnest parima filmi nominendist jookseb New Yorgi kinodes. Samad filmid korduvad pea kõigis teistes kategooriates. Minule meeldvad draamad, millel on jutustada tugev lugu. Ainuke New Yorgis toimuv film on „Black Swan“, mis kujutab ema kontrolli all üles kasvanud noore baleriini sisemise kurjuse leidmise lugu, kui ta peab „Luikede järve“ peaosa saamiseks tantsimatõetruult nii valget kui musta luike. Linna ei näidata pea üldse. Inglise produktsioon „King’s Speech“ on armas tõsielulugu praeguse kuninganna Elizabethi isa Briti impeeriumi kuningas George VI kõneteraapiast. Poliitiliselt huvitaval ajal II Maailmasõja künnisel – poliitilisi kilde kahjuks peaaegu ei olegi, siiski saan teada, et Wallis Simpsonil oli afäär natsi-Saksamaa Londoni suursaadiku Ribbentropiga.
„True Grit“ näitab 14-aastase karmi tüdruku kättemaksuteekonda täiskasvanute maailmas kauboide ja indiaanlaste maadel kohe pärast kodusõda 1870ndatel. Juudi vennad Cohenind ja Steven Spielberg on teinud võimsa kassahiti, kuid lugu ei ole minu jaoks haarav, ainukesed indiaanlased, keda näidatakse on väga Lõuna-Ameerika indiaanlaste nägu. Püüan mitte krabistada ja söön kinos gyrot. Minu hääle saab ainuke festivalifilm, sõltumatu produktsioon „Winter’s Bone“, mis näitab noore Missouri hillbilly-tüdruku elu ja isaotsinguid (dead or alive), et päästa isa poolt mahaparseldatud hurtsik ja maa. Kohaliku folgiuurija lauldud hill country muusikas tuleb lähedale üks vaene mahajäetud maanurk. Tõeline lugu on jutustada ka kantrifilmil „Country Strong“, mis nätab muuskatööstuse telgitagused ja laulja nõrkemist pärast lapsekaotust. Gwyneth Paltrow lauldud „Coming Home“ on nomineeritud parima originaallaulu kategoorias. Laul ise on minu maitse jaoks liiga ületuunitud ja Paltrow hääles ma ka nii kindel ei ole. Richardile meeldib „Alice Imedemaal“. Kõige paremad filmid on tavaliselt võõrkeelse filmi kategoorias, neid otsin järgmsel nädalal.