Mu uus spordiklubi on kuuel korrusel sopiliste koridoridega sajandivanuses majas. Riidekapilukk peab endal kaasas olema. Otsin küll hommikul lapse lukukollektsoonist midagi kaasa haarata, aga lugematute lukkude kõrval ei ole ühtegi võtit. Kui ostan koodiga luku ja kombinatsioon läheb meelest, siis sinna halli kappi mu ÜRO sissepääsukaart jääbki, mõtlen... Keldris on kaks basseini, jõusaalid on kolmel korrusel erinevates nurkades. Viiendal on märgistatud jooksurada – vasakpoolne kõndimiseks, keskmine jooksmiseks ja parempoolne möödasõiduks. Kolmandal vehivad kimonodes naised capoeirat. Teisel teevad tüdrukud võimlemist, ülekoridori kinniste uste taga käib salsatund. Jooksuaparaatidel on telekaekraan – võtab tüdimuse ära, seletab mustanahaline giid, kes mulle tuuri teeb. Kõrvaklapid peavad endal olema. Jooksen miili ja vaatan aknast välja pimedale teisele avenüüle. Üks vanem proua on visanud mantli aknalauale, väntab jalgratast ja loeb raamatut New Yorkers. Kossusaalis viskavad kaks pubekat palli. Arvutisaal on tühi.
35
36
37
38
