La Mama vineerist lava eesti kaskedega
10.–20. veebruaril etendus New Yorgis La Mama teatris Sofi Oksaneni Puhastus. Esietendus on kutsetega, soomlased eestlastele kutseid eriti ei eralda. Neeme Raud saab AK jaoks klipi kostüümiproovist ja esietenduselt. Meie vaatame esimest etendust 11ndal, sekretär Anne hangib vabamüügist viimased kolm piletit. Algus on natuke rabe, aga see on lavastaja rabedus, mitte näitlejate. Venekeelne vägistamisstseen alguses ribikardinate taga ei ole usutav ei montenegrolaste räägitud vene keele ega hulka hiljem leiutatud ribikardinate tõttu. Jillian Lindigi kehastatud vana Aliide on väärikas, salalik ja samaaegaselt igapäevaselt kuri naine, kes on kommunismi käe all saatnud Siberisse oma õe, vägistanud elektripirniga õe lapse, võtnud endale õe mehe ja tolle mehe lõpuks ka surma saatnud. Noor Aliide on kõike seda sama, ainult et ilus. Õde Ingel ei olegi laval. Mahutada kahe tunni sisse nii raske materjal on keeruline, eriti kui lavastaja on 16 aastat Ameerikas elanud türgi naine. Laval on eesti kasepuud, publikus Soome diplomaadid. Pildistamine on keelatud. Panen aparaadi valmis -- suurepärane võte on mu nina ees, kui Vladivostokis kasvanud Ingeli tütretütar Zara vana Aliidet kägistab (mida raamatus ei ole), aga saalis on nii vaikne ja ma istun teises reas, et ma ei julge päästikule vajutada. Suurem osa ajast (väikse liialdusega) on keegi vannis. Ilus Peter Franzen alias Martin ja siis Hans ja siis Aliide. Raamatus oli Hans ilus ja Martin kole, aga Peter Franzen mängib Martinit -- meeste rollid oleks pidanud ära vahetatama. Täna oli viimane etendus. Väga hea etendus.