Täna oli selle nädala palavaim päev – 94F ehk 34C. Alles oli tunne, et sel aastal soojus ei tulegi. Nüüd on käes. Mina ei kaeba – pigem palav kui külm. Kogu aeg peab rätik kaasas olema, et siseruumides õlgadele visata – konditsioneerid käivad maksimumvõimsusel. Tekib tahtmine küsida, et mis neil viga on, et nad inimesi külmetavad. Eestis oleks sel küsimusel mõtet, siin bussijuhti ei huvita su küsimused, teda huvitab, et ta juhist ei rikuks palavaga konditsioneer sisse lülitada. Lõpuks ei viitsigi enam küsida. Siis saad aru, et kodanikualgatus on siin riigis tohutult oluline, sest kui sa juba võtad ette oma küsimusele vastus saada, siis on see kolgata tee. Mul sõidab tupiktänavas igal hommilul kella 4–7 vahel 5 prügiautot karjudes akna alt mööda ja äratab mind üles – uurida välja, miks igal hommikul, kui prügipäev on kaks korda nädalas ja kui maju on siin tupikus paarteist, tundub võimatu ülesanne. Mõni ime, et ameeriklased oma kodanikuõiguste üle nii õnnelikud on, kui nad mingit infot suudavad riigilt ja linnalt saada. Eesti vähene bürokraatia on õnnistus, isegi kui ametnik naeratada ei viitsi ja kriitikat isiklikult võtab, aga alati on number kuhu helistada. Amidel ei ole veebilehtedel meelega telefoninumbreid, et keegi ei tülitaks.
35
36
37
38
