Nii kui Telliskivi loomelinnaku uude kohvikusse istun, tahaks luuletada. Jaan Sööt laulab sellest, kuidas mind jälgis kuu, kui surin sinusse, mille peale Selma tellib uue veini. Aeglane kelner ei oska soovitada, mis on hea, sest ta on ise taimetoitlane, ja ei suuda meelde jätta, kes meist veini joob. Endise Kalinini tehase hoovist tuleb suure lahtise akna kaudu niidetud muru lõhna. Seal vasakul tiivas toodeti vanasti türistore, mäletab ema. Üks võõras mees lehvitab mulle lahkudes trepimademelt. Ometi on ruumi ja õhku hingata. Öös hakkab vihma sadama, Telliskivi tänaval ei ole ühtegi inimest ja raudteel on kollased väravad ees. Ometi on vaikne. Kahju, et fotokas koju jäi ja kahju, et ma Kalamajja ei saa jalutada.
