Orkaan Irene vaibub enne New Yorki jõudmist troopiliseks tormiks ja toob kaasa öiseid tornaadohoiatusi. Enne magamaminekut saan East riverilt puhuvate iilide käes Tudor Citi mäel läbimärjaks. Esimest korda viimase aasta jooksul püüan sulgeda oma korteri aknaid, aga paar nendest 1928. a akendest ei sulgugi enam. Kleebime akendele ristid peale nagu sõja ajal. Tormi kese jõub New Yorki kell 8 hommikul, tänavad on tühjad, tuul kõigest 35–40 miili/h (15–18 m/s). 42. tänava sillale astudes saab fotokas hetkega märjaks ja ei suuda fokuseerida. Kõrvalmaja uksehoidja teeb suitsu ja sinise jopega tüdruk filmib 43. tänaval ümber kukkunud puud, mille üks oks on murdunud toll enne aknassetungimist. Vihmavesi on vajunud maa alla sooja vee torudele, mis paneb kanalisatsiooniluugid aurama. Vesi valgub kummikutesse, politseiautod patrullivad regulaarselt. Näha ei ole mitte kedagi peale üksiku ropendava jalgratturi. Maapind on kaetud roheliste lehtedega, Tudor Citys on kaks murdund puud. Meie tänavanurga hiinlase deli on öö läbi avatud, otsin tema ukse alt varju, kui ta keerab parajasti tabalukku ette ja läheb koju magama. Torm vaibub äkki, ühel hetkel on tänavad täis pildistajaid ja tervisejooksjaid nagu tavaliselt. Kõik nagu kehitaksid õlgu, et ei olegi midagi erilist. Staten Islandil paistab päike ja paaris kohas poisid aerutavad kanuudega keset sõiduteed. Linnapea teatab, et ühistranspordi käivitamise aega ei tea, aga poed avanevad täna õhtul kell 6.
