New Yorgi koolisüsteem on minu esimene üdini ameerikalik kogemus. Hommikuti jalutame seitse plokki vasakul pool teed, sest teisel pool on lasteummik. Laps peab kell 8.40 kooliuksest sees olema, muidu pannakse uks lukku ja laps peab minema kontorisse küsima hilineja pääsme. Tunniplaani ei anta ja päevikuid ei ole, ei ole 1. klassis ka õpikuid ega töövihikuid. Uurin välja, et iga päev on lugemine, kirjutamine, matemaatika, lõuna, vahetund, kooslugemine ja eritund. Eritund on arvuti või loodusõpetus või laulmine või kunst või male. Kekaõpetaja koondati eelmisel aastal rahapuudusel. Lapsevanemaga suheldakse kirjakeste teel. Mind kutsuti arenguvestlusele, mis kestab 10 minutit. Lugemises on lapsed jaotatud oskustasemeteks A–J ja laenavad iga päev kaks õhukest raamatut kodus lugemiseks. Matemaatikas ei arvutata, vaid õpitakse mängude kaudu numbrikombinatsioone – näiteks millistest numbritest koosneb 12. Saan meeldetuletusi, et soovitav annetus lastevanematekomiteele on 1400 dollarit ja maleklassile 200 dollarit ning et ma pean minema koosolekule linnavalitsusse, kus nõutakse klassile laste ülempiiri seadmist. Esimesi klasse on koolis kuus, Richardi klassis on 26 last ja talle väga meeldib.
