Väljas on läinud külmaks. Akna taga sajab ikka veel kollaseid lehti, varsti on puu tühi, aga praegu veel sajab, kui tuuleiil tuleb. Päike paistab hommikul 8 ja poole 9 vahel 41. tänava jõepoolsest otsast sisse ja värvib puutüved kollaseks. Nii soojalt madalal on päike vaid sügisel ja talvel. Istun varahommikul suure hommikukohviga oma 1928. a akna all ja tean, et see on mu viimane sügis New Yorgis.
„Excuse me“ ühmab nokamütsiga vanamees tuubil täis metroorongi ukseavas ja arvab, et ma pean ta ette laskma. Ta ei ole enne kuulnud, et pealiskaudselt viisakas New Yorgis öeldaks „I cannot excuse you, I am in the same situation“, mis viib selleni, et ta hüüab kaks korda üle rongi ja jõllitab mind terve tee JFK suunas. Sõidame kolm korda Jamaica peatuses liftiga üles-alla enne kui õigele korrusele pihta saame.
35
36
37
38
