„Ei ole midagi paremat kui šampus Metropolitanis,“ ütleb vanem proua meile Meti fuajees ja tõstab klaasi. Tõepoolest, patt on ooperis mitte šampust juua, kui daamid briljantides ja karusnahkades jalutavad pea püsti otse parterile. „See Fausti produktsioon on jama,“ ütleb proua šampusega usalduslikult, „kujutad ette, nad on laboratooriumi sisse toonud!“ Muidugi ei kujuta, Fausti lugesin viimati keskkoolis, kui siiski. „Aga nad laulavad imeliselt, ja see orkester! Silmad võib kinni panna,“ õhkab proua ja mul ei ole vaja kava lugedagi. „Mu naine on kadunud“! sosistab meie ees istuv härra pimedas kõva häälega kohanäitajale. Naine jääbki kadunuks kuni vaheajani, aga mu ema näeb selle võrra paremini. Teise vaatuse alguses teatab teadustaja, et Fausti osatäitja on vaheajal haigestunud ja ta asendatakse. Itaalia noorpaar minu kõrval suudleb. Keemik Agnes Varis ja abikaasa Karl Leichtman on annetanud kuus aastat Metropolitanile miljoneid, et nädala sees oleks igal õhtul 200 piletit 100 dollari asemel müügis 20 dollariga, müük kaks tundi enne algust elavas järjekorras. Agnes ja Karl on mõlemad tänaseks taevases ooperis.
35
36
37
38
