Keset talve, veebruari alguses, on ühel päeval ootamatult +16C sooja ja jõllitan oma maja ees naist, kes tuleb maika väel mäest alla. See ulm puruneb järgmiseks hommikuks, kui kindad ja mütsid jälle kasutusse tulevad. Talvesaabas ei ole New Yorgis vajaduse pärast, vaid moeavaldus. Laupäeval pärast pediküüri jooksevad naised koju plätades. Kuu veel ja siis on kevad, teavad kõik. Hommikusel kooliteel 34. tänava nurgal räägib mees kõva häälega oma tütrele, et kui head on kevaded, kui sa tead, et ees on üheksa kuud sooja. Rootsi suursaadik tunneb poodiumilt kahetsust, et ÜROs ei ole aknaid, kui väljas päike niimoodi paistab. See kõlab bullerbilastelikult. Aga see-eest on meil maja taga jõgi, mille kaldal me lõunat käime söömas, mõtlen endamisi, ei tea, kas Rootsi suursaadik on seda teinud.
35
36
37
38
