@ Union Sq
Juba ongi aeg sealmaal, et mõtlen, millest ma New Yorgis puudust tundma hakkan. Ilusalongidest – et sa astud iga kell sisse ja lihtsalt ütled, mida tahad. Et sa ei pea planeerima, millal ilusaks saada, vaid teed seda lõunapausi ajal ja see on odav. Maniküür 9, pediküür 19. Ja Korea maniküürija jutustab sulle oma õetütrest ja Korea koolisüsteemist. Ma hakkan puudust tundma hommikusest nurgapealsest kohvist, et mu kohvimees teab, kuidas ma oma kohvi joon ja küsib huviga, miks ma järsku täna hommikul väikse asemel suurt tahan. No kella keerati – ja me magasime sisse ja ei jõudnud kodus juua. Jajah, noogutab kohvimees, küll on hea, et kevad täna kohale jõudis. Ma hakkan puudust tundma teretamisest ja small-talkist – mäletan, et Richardi Eesti lasteaias ei öelnud trepi peal mitte keegi mulle esimesena tere, alati olin mina esimene. Ma ükskord isegi küsisin ühelt naiselt, et miks ta tere ei ütle. Ma hakkan puudust tundma kaasa-toidu puhvetitest, kust kaalutoitu valida, dumplingutest, salatiletist ja tapioki-pudingist. Aga sinna on veel aega. Praegu on kevad...