Ameerikas Olümpiat vaadata on väga raske, sest põhialasid näidatakse ainult õhtul kella kaheksast prime time'i ajal kordusena, kui reklaamitulu on kõige kõrgem. Tutvustusel näidatakse vaid paari võistlejat – ameeriklast ja favoriiti. Kui favoriit on ameeriklane, siis näidatakse vaid teda. Kordustes on hea kõik teised välja lõigata, kohati tundub, et võistlevadki ainult ameeriklased. Kergejõustiku finaali ajal näidatakse otsepildis veepalli. Kohe kui esimesed on ära lõpetanud, tuleb reklaam. Nad isegi ei ütle telekas, mis kell võistlus on, lihtsalt, et „100 m finaali vaadake täna õhtul!”. Hommikul spordiklubis joostes – jajah, olümpiaad on mindki innustanud – vaatan jooksumasina telekast ameerika ilmateadet Londoni kesklinnast vaheldumisi võimlejate ettekannetega eelmisest õhtust. Hea külje pealt on reporterid käinud ja intervjueerinud favoriite nende kodudes ja koolides, näidatakse nende lapsi ja unistusi. Saan teada, et Keenia maratoninaine Kiplagat on kolme lapse ema ja talupidaja ja olen tulihingeliselt tema poolt. Mulle meeldib, et näidatakse sportlaste emasid tribüünidel närvitsemas. Ja mulle meeldis täna Harlemis 35-kraadise palavusega ajalooliste ehitiste ekskursioonil käia. Pildil on endine tantsuklubi Powelli bulevardi ja 138. tänava nurgal.
