Otsin Washington Square pargis varjulist pinki, kus Bleekerilt ostetud juustukooki süüa. Inimesed voorivad edasi-tagasi, pildistavad, söövad jäätist, keegi mängib kitarri, nurga peal istub vanamees, üleni kaetud tuvidega. Harutan punavalge paela koogikarbi ümbert lahti ja kuulen tahtmatult kõrvalistuva mehe ja naise vestlust. Mees on paks valge austraallane, kui sinna poole ei vaata, siis meenutab kõik tema kõnemaneeris üht mu Keenia sõpra. Ta räägib tüdrukust, kellesse ta Londonis armus ja keda ta Austraalias kuus kuud ootas, oma tütrest, helistab oma armukesele ja kutsub lõpuks oma kõrval istuva naise esmaspäeva õhtul vaikivale õhtusöögile. Saan teada, et vaikiv õhtusöök on sotsiaalne eksperiment, kus 20 inimest terve õhtusöögi vaikivad. Teisel pool istuvad vaikides üksteise kaisus sportlik vanamees ja keskealine hiinlanna.
