Lela galeriis näen esimest korda moodsaid etiooplasi. Ma ei ole nii ammu moodsaid inimesi näinud, et silm kohe puhkab. Pärast tuleb välja, et üks on tänane kunstnik Dawit Abebe. Mäletan, et kui pärast pikemat puhkust New Yorki tagasi läksin, sain aru kui provints Tallinn on, - selleks, et näha, mis moes on, piisas Nycis tänavapildi vaatamisest. Siin aga võttis kaks kuud, et midagi moodsamat näha. Addises ei ole aadresse, kohtade leidmine on väljakutseid pakkuv, sest enamasti on kirjeldus umbes “Edna malli lähedal” või “Tapamaja teel rohelise aia juurest paremale”. Lela galeriisse seikleme ratastega, mis osutub suureks veaks, sest paari kilomeetri läbimiseks teeme 5-kilomeetrise ringi, saame naeru ja farangitamise osalisteks ning politseilt märkuse, et nii halval kõnniteel ei tohiks jalgrattaga sõita. Kodugalerii omanik Lilly arvab, sigaret näpus, et näitus oleks veel parem, kui elekter ka oleks. Ma ei märganudki, et elektrit ei ole. Prantsuse, belgia ja eesti lapsed jooksevad ümber maja ja korjavad kuskilt kuivanud tšillipipra kaunu, vanemad istuvad aias laudade ümber ja joovad valget veini.
