Joogatunnid toimuvad Vana Lennujaama linnaosas Rwanda residentsi lähedal. Inglannast õpetaja Julie ei ole 17 aastat Euroopas elanud, ta elutuba on täis maailma kunsti, raamatuid ja mööblit. 11 naist teevad laupäeva hommikul mattidel tulehingamist nii et kopsulihased järgmisel päeval valutavad. Päikesetõusu ajal 5 ja 6 vahel on Addise tänavad täis jooksjaid, nii valgeid farangisid kui kohalikke habeshasid, kuid minu tossud on kuskile kadunud ja poode ei ole, kust uusi osta. Küllap otsimise peale leiaks, aga ei viitsi tervet laupäeva raisata. Selle asemel teen endale kohaliku pangaarve, nii poolkogemata küsin, et kas saab, ja saabki. Kohe saan kätte arveraamatu, luban hiljem viia passipildid. Pankur Wossen räägib uue kliendiga põhjalikult, uurib mu usku ja perekonnaseisu, küsib lapse hariduse kohta ja näitab oma lapse pilti. Euroopas on kombelõtvus, arvab ta. Segadust tekitab mu nimi, sest etiooplastel perekonannime ei ole, on eesnimi ja isanimi, pank nõuab ka vanaisa nime. Visa kaardi avaldusele tuleb kirjutada ka usutunnistus. Igaks juhuks ütlen talle, et see peaks olema ebaseaduslik. Oleksin pidanud küsima, et kumma vanaisa nimi, kas ema- või isapoolse... Valgetele niikuinii kohalikud reeglid ei kehti. Käin mõnikord lihtsalt Sheratoni hotellis istumas, et tunda, et läänemaailm ikka veel eksisteerib.
