Ma olen Aafrikas muutunud palju kannatlikumaks. Kuus tundi Dar Es Salaami lennujaamas ootamist, et 24 tunni pärast koju jõuda tähendab lihtsalt vaba pingi leidmist ja jalgade kohvrile viskamist. Närviline Ameerika proua minu kõrval, kes püüab end vägisi vaos hoida, sest ta tütar ei ole suutnud check-inni teha, tundub arusaamatu. Ja aafriklased lihtsalt veel ei tea, et wifi on inimõigus. Aga osad neist ei tea ka, et õigus elule on inimõigus. “No internet work today, madam”. “Today, my ass,” ütleb ameerika proua mu kõrval, “More like every day.” Aga kunagi enam ei osta ma eraldi pileteid ega reisi tööasjus oma vabadel päevadel. Kõik, kes te korraldate üritusi, ärge alustage esmaspäeva hommikul, te võtate kaugelt tulijatelt ära pühapäeva pere juures. Sööklas joob üleni tätoveeritud naftamees Louisianast kohalikku õlut ja seletab, kuidas ameeriklased kilomeetri kaugusel Tansaania rannikust naftat otsivad. Kes nende klient on, ta ei tea, loodan et Tansaania valitsus. Arusha lennujaamas saan viimaste šillingite eest pool klaasi valget veini ja kolm samosat - mul on hea meel olla riigis, kus india samosad on jälle samosad, mitte halva häälduse järgi üleskirjutatud sambusad.
