Istun tund aega Väikeses Klausis ja päevitan. Kalaturult tuleb kalalõhna, kuigi turg on juba kinni. Väikse Klausi hoovis on uus terrass, mille keskele on ehitatud imelik auk; seal terrassil on isegi palav, et võtan oma uued roosad saapad jalast. Mujal Tallinnas on juunikuus meretuul ja +12. Isegi kui mereäärne rand on improviseeritud, kai peal kasvab malts ja Tallinn tahab promenaadi asemel ehitada kolemajade rajooni, on see laupäev pärast poolt aastat Addises kui vabadus - ilusad inimesed sõidavad retrojalgratastega lihtsalt ringi, rokkarid joovad kõrvallauas õlut, ema kiirustab odava kohvri ja väikese tütrega Soome laevale, vanamehed püüavad kai serva pealt kala, Hiina turistid jalutavad vanalinna poole. Sellel kordategemata tänavajupil Kalarannas on rohkem ilu ja disaini kui terves Addises kokku. Järgmisel päeval teen kodus Etioopia tagabinot ja tatrajahust injerat ja mõtlen, et kaua ma ei saa elada linnas, kus ei ole merd ega disaini.
