Ärkan pühapäeva hommikul kirikulaulu ja kuke kiremisega - kuna Tallinnas kukki ei ole, saan enne silmade avamist aru, et ärkan Addise kodus. Kui ma eile õhtul Addisese jõudsin, oli lennujaama taga taevas täiskuu, õhus oli vürtsidelõhna, millest Addise-armastajad kirjutavad ja mida ma enne ei ole räpasuse lõhna vahelt tundnud. Vintpüssiga politseinik ajab kohalikke ootajaid kaugemale ja nad truualamlikult lähevad, mina istun oma kohvrite otsas ja ootan autojuhti, kes ootab mind parkla teises otsas ja telefoni vastu ei võta. Poole tee peal koju hakkab õhusaastest ja tänavaaukudest pea valutama. Vihmaperiood ei ole veel täie jõuga alanud, kuid õhk on niiske ja senine vihm on koduse toidupoe kõrval tänavaaugud kolme nädalaga poole sügavamaks vajutanud. Köögikapi peal ootab mind värske injera kollase ja punase läätsekastmega, isegi hommikune kohvipiim on külmkapis. Olgu õnnistatud Etioopia teenindus, mis on Eesti suhtumisprobleemidega võrreldes oluliselt parem.
