Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud nagu sellelt Lalibela terrassilt avaneb. Otse meie silmade ees liuglevad hääletult kotkad, rinnatise tagant langeb kalju sügavikku ja meie ees laiub roheline org, mille põhjas üksikud majad. Horisondilt kurude vahelt siugleb siiapoole teejoon, mis lähemale jõudes hakkab mööda mäekülge üles ronima, tõuseb siis paremal kuru otsa ja jookseb otse harjal Lalibela linna. Paar korda päevas näeme mõnd bussi või autot alla või üles popsutamas. Põllud on allamäge piiratud kalasoomuseid meenutavate kividest laotud ääristustesega, mis juhivad vihmavee soovitud kohta. Kõrgemal harja juures muutub kalle järsemaks ja mäesein kivisemaks. Kuskilt kivide vahelt saavad alguse kümned ojad, mis on kalju sisse sängid uuristanud, kuid vaatamata vihmahooajale on sängid tühjad. Aeg-ajalt on kuulda sügavikku langevate kivide veeremise klobinat, mis orus kaja tekitavad. Hotelli tagant läheb kivine rada mööda mäeharja künkataguse küla poole. Külalapsed õnneks ei oska veel mani-mani karjuda, kuigi kahtlustan, et oma keeles küsivad nad mult raha ikkagi.
