Annika võtab ette kartulisalati tegemise — nii kui ta seda mainib, tunnen möödapääsmatut vajadust kartulisalati, piimakohvi ja musta leiva järele. Nagu ema tegi, kui me koolis käisime. Sibula, kartuli ja porgandi saab nurga pealt tänavalt, porgandit on veel natuke ka peenras. Importõuna 1 euro tükk ja pehme värske kurgi ostame evangelistide kiriku vastast Novise supermarketist, kust lootsime ka Mortadellat saada, aga seda ei ole juba mitu nädalat. Hapukoore asemel läheb kasutusse kohalik hapu jogurt, mädarõigast ja hapukurgivett ei olegi. Suhkrut veel natuke on toosis, seda saab viimased paar nädalat ainult leti alt autojuhi kaudu, kes tunneb putkamüüjat paar tänavavahet alla haisva jõe suunas. Terve roheline kauss täis päris kartulisalatit — miks ma enne selle peale ei ole tulnud. Must leib saabub järgmisel päeval ühe Eesti reisisaatjaga. Itaalia kolleegid tellivad kodust toitu Euroopast külmutatuna ja lasevad kokkadel retseptide järgi valmistada. Pühapäeva hommikul panen ise juuretise rukkijahust käima, siin riigis ei ole vaja otsida sooja radiaatoripealset, panen kausi lihtsalt aeda lauale, kus päike seda poputab. Tuvid kudrutavad räästa all ja hauvad oma mune.
