Pärast 3-kuulist vihmaperioodi on Addisesse saabunud taas suvi. Oktoobris puhub tuul, öeldakse; novembris tuleb päike, öeldakse. Kaks tuvi on teinud pesa maja seina peale, räästa alla nurka, toovad oksakesi kokku juba nädal aega. Siin aias oli omal ajal tuvimaja 200 tuviga. Siin villas elas omal ajal jõukas perekond, pereisa oli transpordiministeeriumi ametnik, pereema raamatupidamisfirmas audiitor. Neil oli viis last, kolm poega ja kaks tütart. Peale tuvide olid häärberis kaks kassi ja kaheksa koera. Mees küll tahtis, et naine oleks lastega kodus, aga naine ütles, et tal peab oma sissetulek ja väärikus olema. Olid 80ndad kommunistlikus Etioopias. Nad sõitsid nädalavahetuseti linnast välja, tavaliselt Langano järve äärde või Awassasse. Teenijatemajas elas kaks mamitat, kes hoolitsesid laste, toidu ja koristamise eest. “Ma ei olnud oma lastega, ma olin oma mehega,” ütleb Madam Aberash täna mu aias karkaded juues. Laupäevahommikune päike soojendab aeda, kass mõnuleb mu kõrval muru peal. See oli õnnelik maja.
