Telefonil on levi ja kui su Eesti sim-kaart on kuskil Aafrikas ära kadunud, siis saab pühade eelõhtul kuue minutiga uue. Passipilti ei peagi viima ja su andmed on arvutis olemas.
Kuigi Tallinn ja Addis Abeba võiksid olla sõpruslinnad, sest mõlema korraldus on nii nagu ametnikele mugavam, mitte nii nagu inimestele vaja, on Tallinnas ilu ja disaini. Jõulutuledes kingitusepakkidega puud toovad lausa pisarad silma. Kui lumi langeb vanalinnale, tundub, et sa elad muinasjutus.
Poes on asju saada. On kohvipiima, mille pakk ümber ei lähe; on musta leiba, isegi sellist, kuhu nisujahu pandud ei ole. On singirulle, kalamarja, hapukoort ja jäätist. Sa tahad poes nutta nagu oleksid välismaale saanud. On rohkem kui ühte sorti juustu, on isegi haisvat juustu Pinot Noiri kõrvale. On Pinot Noiri. Müüakse patju ja prügikotte. On olemas riidepoed!
Su sõbrad armastavad sind, nad joovad sinuga hõõgveini ja söövad linna tipprestoranis pearoaks praesaia kohupiimaga. Neid huvitab, kuidas sul läheb. Sa kutsud nad enda pulma.
Su ema teeb sülti mädarõikaga.
Sa broneerid lapsele meili teel sünnipäevapeo ja saad kaardiga maksta. Igal pool saab kaardiga maksta!
Sa lubad endale, et sa ei ela enam kunagi üheski riigis, kus ei ole merd. Sa tahaksid kõige rohkem maailmas elada Tallinnas, kui välisministeerium maksaks rohkem kui 900 eurot palka.