Kõige hullem koht, kus elada, on kiriku kõrval. Meie
tänavast allapoole, üle konarlike kivide, on kõrge kivimüüriga piiratud
heinasel maa-alal kohalik väike ortodoksi kirik. Kiriku ees on pinkideread nagu
lauluväljakul. Mõned seisavad müüri taga ja suudlevad müüri, mõned kükitavad
valgesse marlisse mässituna värava ees kivi peal, sisse ei lähe. Teenistuse
ajal laulab preester kiriku ees terrassil mikrofoni. Kiriku räästa alla igasse
nurka on kinnitatud valjuhääldi, mis ei ole suunatud rahva poole, vaid
välja, et ümberkaudsetes majades kuulda oleks. Need kõlarid on ekspattide
nuhtlus, ükski välismaalane ei taha kiriku lähedal elada ja ükski majaomanik ei
saa kiriku kõrval head rendihinda. Mõnel öösel algab jutlus kell kaks öösel. Küsin
preestri käest Debre Libanose kloostris, miks teenistused öösiti on, ja saan
vastuseks, et päeval tuleb ju tööd teha. “Kui töökas rahvas!” mõtlen, aga siis
meenub, et kontori kõrval kirikus on teenistus tihti kell 10 hommikul ja küsin autojuhi käest, et “millal see rahvas
ometi tööd teeb, kui terve päev kirikus ollakse...”. Meie tänava kiriku heinamaale kerkib suur uus katedral -- peame vaatama, et enne ära kolime kui ehitus valmis saab. Kui neid ridu kirjutan on õues suur õnnis vaikus.