Kui me pärast mõningast
otsimist pooletunnise hilinemisega auto Etioopia apostelliku peakiriku hoovi
pargime, tundub mulle alguses, et pulmad ei ole veel alanud. Ukse peal
suunatakse meid ette meestepoolele, lükatakse kaks valget plastmasstooli
pingirea otsa ja palutakse istuda. Ma ei ole kindel, kas see ikka on Noah pulm.
Keegi istub ees laval, kirik on pilgeni rahvast täis, rõdul kõõluvad lapsed,
laval laulab roosasse riietatud koor, käed taeva poole. Meie istume posti taga
ja ei näe midagi. Igaks juhuks mainin kõrvalistuvale mehele, et oleme Noah
poole pealt, ta noogutab mõistvalt ja küsib, kas ma tean, kes see vanamees on,
keda just sisse talutatakse. “See on meie kiriku asutaja, kas sa oled kuulnud,
ta on väga kuulus?” Ma ei ole kuulnud. Vana
mees sätitakse etteritta pruunile puutoolile, kahel pool külje peal
pehmenduseks lillad padjad ja seal ta tukub kogu tseremoonia, kuni mõlemad pruutpaarid
hiljem pildistamiseks tema ümber kogunevad. Vahepeal talutatakse meid videomeestest
mööda, juhtmetest üle, kaks meest aetakse teistest reast otse vanemate tagant
minema ja palutakse meid istuma. Nüüd näen selgelt Noah’d surmtõsise näoga oma
pruudi ja õe vahel – see on topeltpulm. Meie kõrvale sätitud tõlk aeg-ajalt tõlgib õpetaja epistlit nagu et
abielu on mehe ja naise vahel või et naine on mehe assistent.