Kui ma õhtul
Granni di Pepe restoranist koju sõidan, siis kvartal-kvartali järel lülitatakse
elekter välja ja tänavad jäävad pimedaks. Seisan Mexico maantee
ainukesel fooriga ristmikul punase tule taga pea viis minutit. Õhtu viimased minibussid
luuravad punasega üle, minu taga tuututavad närvilised kohalikud, et ma ka
läheksin. Samal ajal räägib naisdiktor ainukeses ingliskeelses raadiojaamas, et
Etioopia valitsus on sõlminud kokkuleppe Hiina firmaga Etioopia elekrisüsteemi ühendamiseks Keeniaga
alates Soddo linnast. “Elektri kiirtee” eest maksab Aafrika
Arengupank, netis ripub isegi panga hankekutse, aga võitja on ikka Hiina. Vihmaperiood on kodu juures nurgapealse poe
esise tänava nii auku ajanud, et isegi maasturiga ei julge läbi sõita. Varsti
viskavad naised labidatega augud asfalti täis ja paar nädalat saab pööre sile
olema. Nagu noaga lõigatult tühjeneb linn kell 10 õhtul ja Tor Hay Luchi
riingtee ümber lõpeb marsaliiklus ja tänavakaubandus. Kiirtee pealesõidu all
kuseb üksik meesterahvas posti ääres vastu seina ja kodutu lebab tänaval
riidehunniku otsas. Leian päevase pildi hiinlaste teisest suurprojektist, raudteeehitusest, mille all üksikud minibussid vedelevad, natuke edasi rohelise auto kõrval, seisab eesel.
