Meil on Addisest kaasa võtta üks toit, mis on maailma parim. Nagu
riisipuding on maailma parim Rice to Richeses Spring Streetil New Yorgis
või piima-šokolaadisaiad indiaanimuti koduses kohvikus Tayrona rannas
Colombias, nii on Addises Piazzal Mahatma-Gandhi tänaval itaalia restoran
Castelli, kus me käime trühvlitagliatellet söömas. Castelli asub natside
endises peakorteris ja seda peab ühe siiajäänud natsi seitsmekümnendates
paksupoolne poeg, kes on kuulus oma pirtsakuse poolest. Kui sa talle ei meeldi,
siis sa tema restoranis ei söö. Meie oleme hetkel heas kirjas, saame sisse,
kuigi viimane kord küsiti lauda kinni pannes, ega meil lapsi kaasas ei ole.
Addises on komme, et väljas süüa saab vaid lõunat või õhtusööki, st et kolmest seitsmeni pärastlõunal on restoranid kinni. Meil tekib puhkepäeviti isu kell neli, mistõttu meie jaoks see linn süüa ei paku. Kuid Castelli trühvlipastat
oleme valmis ka kell seitse õhtul vihma käes trepil ootama. Punktipealt avanevad
uksed, porimatt visatakse lävepakule ja kõrge kaelusega mustas sviitris omanik nohiseb
ukse kõrval leti taga kelnereid meid õigesse saali juhatama. Castellis oled sa
ajas tagasi 50ndates – pruun interjöör, valged laudlinad, antiikne lauahõbe,
paksult kinni kardinad ja täistuubitud neli pisikest söögisaali. Kujutan ette,
kuidas natsiametnikud omal ajal neis kabinettides pruunide kirjutuslaudade taga
istusid ja linnakodanikke teenindasid. 90-aastane kelner on seal töötanud vist
aegade algusest saati. foto: http://www.mediaethiopia.com/photoessay/photo_essay_August0301.htm
