Dire Dawa on Etioopia
poeetide pealinn, seal elavad ainult head inimesed, ütleb mu kohalik kolleeg.
Lennujaama parkla akaatsiapuude varjus on täiesti tühi, must-valgeks värvitud
parkla äärekivid päikse käes helkimas. Raudteejaam ja turg on linna ainukesed
vaatamisväärsused. Vaksali ees laaditakse hobusevankritelt viljakotte jaama
ette tänavanurka, varju all mökitavad kitsed ja palav on. Jaama sissepääsuuks
on laudadega kinni löödud, ainukese lahtioleva kõrvalukse vahelt paistab
pimedusest piletikassa. Dire Dawa on viimane raudteejaam Etioopias, kuhu rong Djibuti
sadamatest sõidab. “Turg on üle silla,”
oli hotelli concierge meile öelnud.
Silla leiame, aga silla all ei ole midagi – vaid liiv, prügi, üksikud
kõrbetaimed ja neegrid. Siiamaani on meile meeldinud, et vihmaperioodil ei saja,
kuid kuiva jõesängi kohal loomakorjuseid nähes saame esimest korda aru, et
vihma puudus tähendab siin riigis surma. Kui ei saja, ei ole loomadel süüa, kui
loomad surevad, ei ole inimestel süüa, kui inimesed nälgivad, peab valitsus
küsima doonoritelt toiduabi, aga uhke Etioopia valitsus ei tunnista näljahäda.Foto: Dire Dawa raudteejaam
