Ühel laupäevaõhtul otsime
üles Addise uue hittrestorani Abucci, mida mu gurmaanist Itaalia kolleeg kiidab.
Otsime Abuccit juba teist korda ja eksime jälle ära. Addises ei ole aadresse,
kui sa ei tea, kuhu täpselt minna, tähendab see meie jaoks kahel iföönil Google
Mapsi appi asukoha võrdlemist Tripadvisori kaardiga. Abucci leiame lõpuks Atlas
Roadi peal otse, raudteetänava poolt
tulles pärast Atlase hotelli ristmikku paremat kätt kahe kõrge pimeda poolelioleva
ehitise tagant mullateed mööda sisse. “Seal,” hüüatan, kui möödume nurga peal
pimeduses kolmest litsist, üks paks kollases kleidis, teine pisike. Aare
tagurdab kummide vilinal, nii et litside kliendid plekkaia varjus järele
vaatavad. Abucci on veetlev, villast
kumab kollast valgust, uksel tervitab meid valge hostess, esmakordselt
Etioopias näen teeninduses valget inimest. Kergitame imestusest kulmu, kui eelroaks
antipasti carpacciot ja gorgonzolat proovime. Toores veisesteik kartulirõnga
ja punase veini kastmes krõbeda sibulapuruga murrab Aare südame. Kuna trühvlihooaeg
ei ole Prantsusmaal veel alanud, saab Richard linguinit hoopis metsaseentega ja
mina allun kelneri soovitusele võtta lõhet, kuigi tean, et see tuleb
sügavkülmutatuna ja ei ole värske. Veel järgmisel hommikul tunnen lehttainast õunakoogi
krõbedat maitset värskete vaniljeseemnetega tipitud isetehtud jäätisega. Iga sent 4000
birrist kolme peale on seda toitu väärt, isegi kaardiaparaat töötab, kuigi
taaskord tõdeme, et Aafrikas ei saa loota Mastercardile, vaid Visa on kindel
valik.
