Istume laste
jalkatreener Yohannise naisega Kanada saatkonna akaatsiapuu varjus ja kuulame jutte
Addise tänavalastest. Treener Yohannis on Kanada etiooplane, lahkunud lapsena,
abiellunud valge kanadalannaga ja nüüd tagasi Etioopias oma riigile tagasi
andmas. Naine on noor, alla kolmekümne, ilmselt misjonär, jutustab sihikindlalt
oma amhaarikeeleõpingutest, Yohannise kohalikust perest, nende ühisest heategevusest.
Naise pikad pruunid juuksed langevad rahulikult ta algavale rasedusele ja
tagasihoidlikule hallile villasele kleidile. Ta jutustab tänavapoistest,
kellele rahvamajas pakutakse sooja toitu, kui nad ilmuvad õigel ajal kohale, osalevad
ühiskondlikus töös ja sotsiaalsetes vestlusringides. Ta räägib
tänavatüdrukutest, kelle elu on tänavapoistest raskem, sest nad elavad pidevas
vägistamisohus. Naine ja treener Yohannis on võtnud oma perre kasulapseks noormehe, kelle
ema 9-aastasena kodust ära saatis, kuna ei jõudnud teda enam toita. Poiss leiti
tänavalt, avastati ta andekus ja anti võimalus, sest too oli valmis tegema kõik,
et vaesusest välja saada. Poiss õppis ja töötas 14 tundi päevas, näitas üles pühendumist,
pesi autosid ja käis koolis. Naine ja Yohannis leidsid talle ülikoolistipendiumi
USAs, kus poiss on hakanud etioopia kõrgmäestiku eeldustega maratone jooksma ja purustanud mingi osariigi rekordi.
